Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Annus: see on kättemaks!

Kadrin Karner 12. november 2009, 08:16

Maadevahetuse skandaaliga meedia nälga toitnud suurettevõtja Toomas Annuse sõnul on kogu skandaali taga isiklik kättemaks temale. Kohtusaaga teist raundi kroonivad ettevõtja sõnul aga juba poliitilised mängud.

Kohtume Toomas Annusega tema kabinetis, kus ettevõtja sundimatult nalja viskab ning aegajalt paberitesse piilub. Irooniliste naljade saatel toimuv intervjuu ei reeda kuidagi, et Annusel viis aastat kriminaalasja juba turjal on ning järgmised viis alles ees terendavad.

Järgneb intervjuu Toomas Annusega:

Kas meediaga mitte läbikäimine on teil teadlik samm?

See on teadlik samm. Ainult see teadmine tuli natuke liiga hilja.

Homme on maadevahetuse kohtuistung. Kas lähete ise ka kohale?

Mul ei ole mingit valikut. Inimesed on sellest ka valesti aru saanud. Paljud kujutavad ette, et maadevahetuse jama on juba lõppenud. Tegelikult see pole veel alanudki. Sel sügisel sai kriminaalasja algatamisest juba viis aastat. Advokaadid arvavad, et pool on läbi. See show võtab kokku veel viis aastat.

Siis ma ei saa küsida vist, mida homselt istungilt ootate?

Ainus, mida ma loodan, on aus ja sõltumatu kohtupidamine. Siis ei ole meil midagi karta. Teatud uurimisorganite künism ja võimekus seaduse jälgimise tagamise asemel seda rikkuda on juba läbikäidud etapp. Selles suhtes mul enam illusioone ei ole.

Olete saanud nüüd aega mõelda, miks ja millest see maadevahetuse asi alguse sai?

Mul on asja kohta oma versioon, kuid ma rõhutan, et see on tõesti minu versioon. 26. juulil 2004 sai Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) juhiks Merko Ehituse kontserni endine töötaja Tiit Ottis, kes põhimõttekindla inimesena tegi endise juhi Enn Teimanni kohta kuriteoteate, kes 15. augustil ka sellest ametist lahti lasti. Kaks nädalat peale seda, 2. septembril algatas tema poeg Rene Teimann, kes töötas tollal kapos, meie pealtkuulamise. Tegelikult ei tulnud sellest kriminaalasjast midagi ja ka paberid haihtusid RKASist ära. Enn Teimann on nimetanud mind oma lahtilaskmise arhitektiks, millel pole aga tegelikkusega mingit seost.

Kriminaalasja algatamise põhjusi, 2.septmebril 2004, varjatakse meie eest tänaseni, viidates riigisaladusele, kusjuures prokuratuur ajab oma kahtlustustes kuupäevad ja kriminaalasjade numbrid segi. Põhjus meie pealtkuulamiseks põhineb tõenäoliselt valel. Tegelikult hakkas poeg isa eest kättemaksmiseks mind pealt kuulama, lootes midagi leida. Selline on minu veendumus. Kapo igal juhul vabanes Rene Teimannist, mis näitab, et isepuhastusvõime on seal olemas. Edasi olid kapol ainult halvad ja väga halvad valikud ja mängu tulid juba poliitilised huvid. Edasi nägid poliitikud suurepärast võimalust koristada ära Rahvaliit, kes eelmistel kohalikel valimistel haaras kõige rohkem kohti.

Isiklik vimm ja poliitilised mängud?

Tegelikult jagati ümber kõige suuremaid hääli omavalitsustasandil ja see oli kõikide erakondade ühine huvi.

Minu teada saatis kaitsepolitsei prokuratuuri süüdistuskokkuvõtte ilma Merkota. Neis kaustikutes on näha, et Merko osa on juurde köidetud. Prokuratuur lubas kunagi, et need kaustikud antakse kevadel kõigile kätte. Kuid siis ühel päeval öeldi, et ei jõudnud ja saate need sügisel. Kui kaustikuid vaadata, siis Merko osa on sinna juurde pandud. Tõenäoline on see, et need saadeti prokuratuuri, mis palus panna Merko juurde. Seal ei olnud ei Reiljanit, Tuiksood ega Merkot. Seal olid need kümme või kaksteist teist asja, ma pole kõiki lugenud. Ja nii see seda elu elab. Kui te vaatate ka kelle allasutus on prokuratuur, siis…

See, et need on juurde köidetud sinna ja neid on pastakaga parandatud, on toimikutest näha. Minu järeldus on see, et kaitsepolitsei jõudis järeldusele, et meie mingeid sigadusi teinud ei ole, Teimann lasti lahti ja edasi on juba teine show. Aga see on minu arvamus, mul pole fakte, vaid arvamus. Kui arvestada aegu, vormistust jms.

Selle selgitab nüüd siis kohus välja?

Ma ei usu, ta ei jõuagi seda välja selgitada. Seal on 40 000 lehekülge, keegi ei jõuagi seda lugeda. Kui kohtunik tahaks seda läbi lugeda, pluss lindistused, lisaks analüüsid – ta ei jõua seda teha. Miks pandi sinna kokku 40 000 lehekülge? See ongi nii tehtud, et seda oleks võimatu läbi lugeda.

Võib-olla siis ei lähe mitte viis, vaid veel kümme aastat?

Kui keegi need 40 000 lehekülge läbi loeb. Kui saab nii teha, et läbi ei loe, siis läheb rutem.

Mis teie arvate, kuidas see kõik lõppeda võib?

Ma ei taha sellest midagi rääkida. Ma päris lolliks ennast ei pea, aga ma siiski ei saa aru, kuidas saab sooritada kuritegu, millest ise aru ei saa? Ma ei leia linna vahelt ühtegi kõrgema juriidilise haridusega inimest, kes suudaks öelda, et sa oled seda ja seda seadust rikkunud.

Kuskilt on ju ometigi…..

Ma püüdsin ka prokurörilt seda küsida ja tema vastas, et see on täiesti tavaline, et süüdistatav ja prokurör on eri meelt. Küsisin ka, et seletage, ma ei saa aru! Ajakirjanikud kirjutavad ka ju sellest, sest on hea kirjutada. Aga nad võiksid kirjutada ka sellest, et mida siis täpselt on rikutud?

Ütlesite enne, et identseid tehinguid tehti sadu?

See arv jäi 180 ja 200 vahele.

Võib-olla nad kõik võetakse nüüd järjest ette?

Kui riigikogu võtab vastu seaduse, et vahetatakse, siis probleem on ju lihtne. Meil on ju ehitusfirma. Kuid ma arvan, et maadevahetusest me jõuame siin veel viimase viie aasta jooksul küll rääkida.

Rääkisite siin põhjustest ja tõite välja isikliku vimma…

See pole mingi vimm, see on kättemaks!

On teid kunagi ähvardatud? Olete tundnud, et elu on ohus?

Nii hull see ei ole. Eks me oleme neid filme muidugi kõik vaadanud. Kuid selle juhtumi puhul on kaks positiivset asja – et mind vangi ei pandud ja läbiotsimise käigus narkootikume ei leitud. Stardiks on need ju kaks positiivset asja. Kui tahetakse kellelegi väga ära teha, siis narkootikume saab ikka panna. Või siis registreerimata kaks padrunit näiteks (naerab).

Start oli positiivne, aga lõppu pole veel paistmaski.

See on kümme aastat ühe inimese elust. On see pikk või lühike. See tuleb lihtsalt üle elada, sest tagasi seda ei keera.

Kui kogu see protsess positiivselt läbi saab – olete mõelnud, mis edasi? Kas teil pole tulnud tahtmist ehitusbisnissist väljuda ja millegi täiesti uuega tegelema hakata?

Mul ei ole siin mingeid illusioone. Kui sa vaatad inimesi, kes on kümme aastat kohut käinud, Siim Kallas on positiivne erand, kes on ka pärast tegus, kuid ülejäänud on kõik kadunud.

Tõenäoline on see, et need inimesed ei tee keegi enam kunagi mitte midagi. Nad ei olegi selleks võimelised. See psühholoogiliselt kustutab inimese ära. Minul siin illusioone ei ole. Tööle neist inimestest ei lähe enam raudselt keegi.

Minul oli ka kahtlustus, mis kohtusse ei jõudnud. Meil õnnestus maadest ära vahetada 1/3. Oli aga veel 100 ettevõtet, kes said kõik ära vahetada. Meil oli ainult kolmandik. Minul oli veel ka üks punkt, et kuna meil oli võimalik vahetada rohkem, siis kuna me ei vahetanud, siis ma tegin ettevõttele sellega kahju. Piltlikult öeldes nii, et prokuratuuri arvates on maadevahetus meie puhul kuritegu, kuid samas – sa tegid liiga vähe kuritegusid ja tekitasid selle tõttu ettevõttele kahju.

Midagi on siin kuskilt viltu. Kellegi peas on midagi viltu. See võin olla ka mina.

Kuidas maadevahetusskandaal muud elu mõjutanud on? Kuuldavasti reisite palju.

Nojah, mis siin ikka muud teha on. Tööl käia ma enam ei saa ju. Siis käidki kohtus ja sisustad vaba aega. Mis variante veel oleks? Meie ettevõte on suur ja tugev ja meie suudame selle ehk üle elada, aga näiteks füüsilisest isikust ettevõtjad, kuidas nemad suudavad neid advokaadikulusid maksta? Paljudel inimestel on selle 40 000 leheküljega võetud ära võimalus ennast kaitsta.

Millised ehitusettevõtted jäävad täna ellu?

Ehitussektori raskuste aeg on tegelikult alles ees. On vale ettekujutus, et pankrottide laine on ära olnud, see on alles tulemas.

Tänaseks on pooleliolevad hooned on lõpuni ehitatud ja uusi enam ei tellita.

Erasektori tellimuste arv on tegelikult null. Isegi kui ettevõtted tegid pakkumisi alla oma hinna, siis hindade langus kompenseeris selle ära. Aga nüüd ootab ees vastupidine olukord. Teed tellijaga kaheks aastaks tellimuslepingu ja hinnad hakkavad tõusma. Pigem on ohtlik aeg ehitusettevõtetele see, et kõik võtavad töid alla omahinna, konkurents on äge.

Kas kunagi tuleb veel ka ehitusbuum?

Ma arvan, et ehitusbuumi samal kujul enam ei tulegi. See eeldab kogu majanduse uuele tasemele viimist.

Kas pildilt võib kaduda ka mõni suurem ehitusettevõte?

Eestis ei olegi suuri ehitusettevõtteid, kõik on väikesed ja vahed on marginaalsed. Esimese otsa ettevõtted jäävad ikkagi ellu, nad on 20 aastat olnud ja mitu kriisi üle elanud.

Eurost räägitakse kui imeloomast. Mida teie arvate, kui suur mõju euroga liitumisel majandusele olla võib?

Ma arvan, et siis lõppevad ära igasugused spekulatsioonid ja lisariskid. Näiteks usaldamatus Eesti majanduskeskkonna ja valuuta suhtes. Aga, et välisinvestorid nüüd Eestisse tulevad seepärast, et siin on euro – see on küll loll jutt. Neid riike, kus on euro, neid on nii palju. On ka terve rida riike, kus eurot ei ole ja välisinvestorid on endiselt olemas. Euro on kahtlemata majandusele kasulik, kuid küsimus on selles, mis hinda ühiskond selle eest maksab.

Murekoht on pigem see, et kui euro ükskord tuleb, kas ühiskonna makstud hind ennast lõpuks ära tasub. Kuid hull lugu on siis, kui me maksame selle hinna, kuid eurot ei tule.

Kui me kriteeriumid täidame, siis küll me euro ka saame.

Kuid mul on meeles see NATOga liitumine. Kõik kirjutasid, et meie saame ja Läti-Leedu ei saa. Millegipärast saime jälle kõik korraga.

Võib-olla poliitikute väljaütlemistes kõlab ebakindlus ja tundub, nagu nad ise ka ei tea, mis saab edasi?

No mulle tundub, et enesekindlusest neil puudu ei ole. (naerab)

Kui valitsus poleks veendunud, et me euro saame, siis neid otsuseid, mis nad täna teevad tegema ei peaks. Mina eeldan seda, et valitsus teab mida ta teeb ja euro on kindlalt üks asi, mis majandusele on kasuks. Ma tahan väga loota, et härrad ja prouad on seal selle asja läbi kalkuleerinud, ka hinna, mida ühiskond selle eest maksab.

Milline on valitsuse kaalutavatest võimalikest otsustest hetkel ühiskonnale kõige valusam?

Kõige hullem on see, kui seda ei tehta solidaarselt. Kui minnakse kärpimise teed, siis seda tuleks teha kogu ühiskonna lõikes solidaarselt.

Kui seda tehakse poliitilistel põhjustel või vaid enda peale mõeldes, siis…

Nüüd on juba asi vist nii kaugel, et keegi kannatab nagunii.

Kui meil seda pidevat valimistsirkust ei oleks, siis oleksid ka otsused õigeaegsemad, teistsugused ja tulemused oleksid paremad.

Kas usute ka mõnda meie poliitilisse erakonda?

Kurat, see läheb nüüd küll keeruliseks....

Tundub, et kaks leeri – poliitikud ja ettevõtjad, või?

Sellist dialoogi pole olemas. Tegelikult on erakondade peakontori või mingid tagatoad ja mingid kokkulepped koalitsioonipartnerite vahel.

Erinevad salajased rahastamisskeemid?

See on Äripäeval südameasi olnud, kuid eks te ise ka näete ju, et olete selles võitluses üksi, sõpru või toetajaid selles võitluses ju ei ole. Ka meedias mitte, eks.

Miks ei julgeta sõna võtta sel teemal?

Küsimus pole julguses. Teie õnnetus on see, et olete võtnud käsile koalitsioonierakonnad. Teie võitlus oleks palju viljakam, kui oleksite võtnud ette opositsioonierakonnad. On terve rida erakondi, kelle puhul otsitakse, kuidas saaks algatada kriminaalasja algatada ja on terve rida neid, kelle puhul otsitakse, kuidas mitte algatada, isegi kui on põhjust. Praegu te olete lihtsalt rünnanud ebasobivat kohta.

Võib-olla teised meediaväljaanded on kallutatud?

Arenguruumi on palju. Kallutatust tuleb ette igas ajalehes. See ei pruugi alati olla ka teadlik. Ülemuse korraldusel, omaniku näpunäidete alusel, saab kallutada ka nii, et ise sellest midagi ei tea. Võib ilmuda mõni hea sõber, kes näitab mõnda paberit, mida kellelgi teisel pole ja sa ei teagi, kes see oli ja miks ta seda näitas. Kallutamise avalikustamine ootab meid veel alles ees!

Küsimus on ühiskonna arengus. Kui me kaldume tagasi sinna kust me tulime, kogu õigussüsteem ja kõik. Täna me oleme ikka pigem rohkem selline Moldaavia moodi maa, võitlused on alles ees. Mina olen optimist, usun, et Soome lähedus lõpuks võidab. Ma pole Moldaavia osas halval arvamusel, kuid kui lugeda Moldaaviale antud hinnanguid, siis mina kipun seal Eestit ära tundma.


 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2009, 19:27
Otsi:

Ava täpsem otsing