Looduses püsib tasakaal veel tänu kemikaalidele

Hallar Meybaum 18. november 2009, 00:00

Viis sajandit tagasi elanud meedik Paracelsus on jätnud inimkonnale kuldse lause: "Kõik ained on mürgised, sest mürgiste omadusteta aineid pole olemas."

Küsimus on selles, kui suurt kogust me millegi jaoks kasutame. Keemia on tegelikult midagi müstiliselt huvitavat, kus otsimise-leidmise-avastamise rõõm vist iialgi ei lõpe.

Ei saa tõsiselt võtta jutte keemiatööstuse vajalikkusest või otstarbekusest eksistentsiaalsetel teemadel. Tänu kemikaalidele jookseb meil kraanidest puhas vesi ja saavutatakse palju teisi hüvesid.

Pole liialdus, kui ütleme, et kemikaalid garanteerivad inimestele elukvaliteedi. Sõltumata loodud negatiivsest foonist, on keemia jätkuvalt kõikide tööstusmaade innovatsiooni ja arengu aluseks.

Ilma arenenud keemiatööstuseta ei arene biotehnoloogia, nanotehnoloogia, biomeditsiin. Oma igapäevases tootmistegevuses on 53 riigi keemiatööstused, sh Eesti ettevõtted võtnud kaunis suured kohutused keskkonna ja inimtervise kaitsmiseks.

Selleks on keemiaettevõtted algatanud programmi "Hoolime ja vastutame", mille eesmärk on pöörata ohutusele rohkem tähelepanu kui õigusaktid nõuavad - hoolida kemikaalide tarbijatest ja vastutada kemikaalide käitlemise eest kogu tarneahelas kuni jäätmetena kõrvaldamiseni.

Ei oska öelda, kas Eesti elanikud peaksid kergendatult hingama teades, et 2008. aastal on peatatud lämmastikväetise tootmine, lõpetatud on epoksüüd- ja karbamiid-formaldüüdvaikude tootmine, prognoositavad põlevkiviõli tootmisemahud, samuti värvitootmiste mahud vähenevad.

Ja kuigi ükski keemiatehas ei ole praegu veel oma tegevust lõpetanud, tunnetatakse ometi, et Eesti riigi majanduspoliitika meie huve ei kaitse ega esinda.

Keegi pole huvi tundnud, kuidas edeneb kemikaalide registreerimine, kuidas saame hakkama uue euroliidu kemikaalide klassifitseerimise süsteemiga.

Kõige rohkem muret tekitab aga Euroopa Liidu kliimapoliitika, mille regulatsioonimehhanism alates 2013. aastast sunnib vähendama CO2 heitmeid, NOx ja SO2 heitmeid 2020. aastaks tasemeni, mida meil ei ole kuidagi võimalik saavutada.

Riigi poolt eelarve täitmiseks rakendatud keskkonnamaksud mitte ainult ei halvenda konkurentsivõimet, vaid lõikavad ära investeeringud jätkusuutlikuks arenguks.

Ainuüksi REACHi määruse täitmiseks, käideldavate kemikaalide registreerimiseks, kulub ettevõtetel kümneid miljoneid kroone. Eesti puuduliku kemikaaliohutuspoliitika tõttu oleme teadmistelt ja oskustelt halvasti ette valmistatud ja registreerimisteenus või kemikaalide audit tuleb tellida piiri tagant. Kõik need kümned miljonid kroonid liiguvad seetõttu enamasti päästmatult välisekspertide kaukasse, kuigi võiksid jääda kodumaist majandust edendama.

Eesti ühiskonnas on vaja teadvustada keemiatööstuse võtmerolli nii "traditsioonilise" kui ka "uue majanduse" arendajana.

Leian, et kõige kiiremas korras peame suutma alustada dialoogi riigi ja keemaitööstuse vahel. See peab kestma seni, kuni pole vastust küsimusele - Quo Vadis, Eesti keemiatööstus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:59
Otsi:

Ava täpsem otsing