Mis on üliõpilase töö?

Üldiseks tavaks on, et enamus üliõpilasi käib kooli kõrvalt tööl. Elu tahab elamist, laenud-liisingud tasumist. Lisaks, olemaks tööturul edukas, peab ka äsja ülikooli lõpetanu omama juba märgatavat töökogemust. Seetõttu on paratamatu, et töö ja õppimine käivad käsikäes. Samas tekib rida küsimusi töö ja õpingute ühitamisest ning töötaja ja tööandja huvide tasakaalust. Need ei ole lahendatavad vaid seaduse tasandil, kuid samas on riigil võimalik neid teemasid ühiskonnale vajalikus suunas mõjutada.

1. juulil jõustunud uue töölepingu seaduse kandvaks ideeks on elukestev õpe. Eeldatakse, et ka töötaja ise hoolitseb oma konkurentsivõime säilimise eest tööjõuturul. Selleks nähakse ette töötaja õppepuhkuse õigus. Koos töölepingu seadusega jõustusid muudatused ka õppepuhkuse andmise korras. Eesmärk oli korda lihtsustada ning anda õppepuhkuse õigus ka päevases või täiskoormusega õppes õppijaile. Küsitav on, kas elukestva õppe tagamise eesmärk ikka sai sellega täidetud.

Enne juulit kehtinud täiskasvanute koolituse seadus nägi ette erineva pikkusega õppepuhkused taseme-, tööalase ja vabaharidusliku koolituse jaoks. Nüüd õppepuhkuste pikkus ja tasustus ühtlustati, kuid paraku vähenes oluliselt õppepuhkuse kogupikkus - töötaja õppimised peavad aastas mahtuma vaid 30 päeva sisse senise 58 asemel.

Seadus defineerib tasemekoolituse koolitusena, mis lubab haridust omandada õhtuses või kaugõppe vormis, eksternina või osakoormusega.

Selline definitsioon on siiani välistanud õppepuhkuse õiguse täiskoormusel hariduse omandamisel, mida 1. juulist just sooviti muuta. Kahjuks jäi tasemekoolituse mõiste endiseks, jättes ukse lahti võimalikele erinevatele tõlgendustele.

Kuigi formaalselt on nüüd täiskoormusel ja päevases õppes õppijail õppepuhkuse õigus, on küsimärgi all, kas nad saavad sel ajal tasu. Seob ju seadus töötaja õiguse tasustatud puhkusele just eelnimetatud tasemekoolituse mõistega.

Seega võib väita, et täiskoormusel õppijaile loodi küll õigus õppepuhkusele, kuid tööandja vastutulekuta võib töötaja jääda puhkuse ajal tasuta, mis kardetavasti võtab paljudelt võimaluse kasutada puhkuseõigust.

Õppepuhkuse kasutamise õigus tööandjast palju ei sõltu. Siiski võib tööandja juures olla olukordi, kus töötaja töölviibimine on hädavajalik. Ilmselt äärmuslikumail juhtumeil aitab tööandjat töösuhetes rakenduv hea usu nõue.

Praktiline mure tööandjaile seondub sellega, et laiendati töötaja vabadust õppepuhkuse kasutamisel, võttes samas tööandjalt kontrollivõimaluse puhkuse sihipärase kasutuse üle. Erinevate koolitusliikide puhkuse ühtlustamine teenib head eesmärki, kuid võib seada löögi alla töölepingu seaduses nimetatud koolituskohustused, kui töötaja on seaduses ettenähtud õppepuhkuse ära kasutanud tasemekoolituseks.

Et hästi saaks tehtud üliõpilase mõlemad tööd - nii töökohal kui ka koolipingis - on oluline poolte koostöö: õppepuhkuste kasutamise otstarve ja kord tuleks kokku leppida, põhimõtted tööandja sisereegleis täpsustada jne. Elukestva õppe idee elujõulisuse nimel on tähtis toetada erinevaid paindlikke töövorme, võimaldamaks tudengile enam õppimisaega, kuid kaitstes ka tööandja huve.

Autor: Pirkko-Liis Harkmaa