Kaotusvalu ja raske leina mitu palet

Mari Hiiemäe 20. november 2009, 00:00

Elamus filmist "Isiklikud mõjud" oli tugev. Iseasi, kas mul taolist tugevat elamust parasjagu tarvis oli, sest filmi mõju polnud kaugeltki positiivne.

Ma ei tea, kas ma filmi üldse teistele soovitadagi julgen. Kindlasti on neil, kelle eesmärgiks on meelelahutus ning lõõgastumine, mõistlik sellest filmist kaarega mööda käia. Kes aga ei karda ebamugavaid mõtteid enda pähe istutada lasta, siis palun väga - omal vastutusel. Igatahes vaatajale, kellel endal värsked kriisimomendid seljataga, teeb film tõenäoliselt väga haiget.

110 minutisse on kokku pakitud erivajadusega lapse temaatika, lein, paratamatusetunnetus ja kaotusega leppimise valu. See kõik jõuab süþee aeglasele kulgemisele vaatamata rusuvalt pärale.

Filmi kiituseks ütlen, et teemakäsitlus ning karakterid olid päris head, kuigi sellega isikliku suhte loomine oli esimeses otsas keeruline - tundus lihtsalt, et see ei ole ju üldse minu lein ega minu asigi mitte, mida nad seal avavad - siis lõppkolmandikus mõjusid vajalikena isegi kestvad kaadrid seismisest, vaatamisest, pisaratest jne.

Lohutavat lõppu sel filmil ei olnud. Küllap see oleks tõstatatud tõsised teemad ära rikkunud. Ning ka süþee jõudis kaarega välja täpselt samasse punkti, kust algaski. Peategelased olid endistviisi üksi oma kaotusvaluga ning tõdemus, et kaotatud inimesi ei saa tagasi isegi pärast isiklikke positiivseid arenguid, tuli uuesti rõhuvalt esile.

Kuigi see polnud kaugeltki film, mille sisu olnuks meeldiv, annan keskmised viis punkti kümnest valusate tunnete veenva kajastamise eest. Lisapunkti teenivad näitlejad eesotsas Spencer Hudsoniga, kelle kehastada oli kurt poiss, kes pidas ennast tavaliseks teismeliseks, kuigi ei osanud rääkida, ning kes kogus kuldkalu, sest et arvas end neist aru saavat.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:04
Otsi:

Ava täpsem otsing