Mustamäe Ampsu topeltsuutäis

Vahva nimi ja lehmapildiga reklaamid on Ampsu armsaks teinud ja kujundanud mulje, et see on midagi paremat kui kaubanduskeskuse reasöögikoht. Mustamäel võtab Amps korraga topeltsuutäie - on korraga kohvik ja bistroo. Öeldakse, et suur tükk ajab suu lõhki ja nii tundub Ampsuga seekord olevatki.

Bistroo nime kannab tavaline kandikusöökla, suhteliselt nägus, sest ruum on avar, suhteliselt sõbralik, sest kartuli-soustijagajad on vahvad, aga ikkagi sööklat oma tavalise sööklamenüüga. Kohvikus on küll kena mööbel, aga napp teenindus. Kui sööklapoolel, kus tegelikult iseteenendus, külastajatega päris mõnusasti räägitakse, siis kohvikus suhtlus peaaegu puudus.

Mida lihtsam on söögikoht, seda keerulisem sisekord seal kehtib. Eriti raskeks kujunes Mustamäe Ampsus tavalise salati hankimine, seda nii söökla- kui ka kohvikupoolel. Sööklapoolel, kus kandikuid kassa poole nihutatakse, on need salatid, mille eest tuleb eraldi maksata. Aga need salatid, mis prae juurde tasuta kuuluvad, on pärast kassat. Poleks neid märganud, aga läksin leiba otsima ja siis nägin - olid posti taga, tegelikult kohvikupoolel.

Teisel korral proovisin kohvikutoitu. Tellimusi võetakse letist, ootasin oma järjekorra ära, tellisin tagliatellid krõbeda peekoniga. Kuigi kohvikupoole reklaam lubab ka salateid, raputati salatiküsimise peale vaid pead ja viidati käega söökla poole. Seisin ära teise, sööklajärjekorra. Aega läks omajagu. Olin salatisöömist alles alustanud, kui juba pasta lauda toodi. Lubatud krõbeda peekoni asemel vaid paar kergelt ülepraetud singiviilu, krõbedust ei kusagil.

Pasta vajas natuke elustamist, mingit maitset lisaks. Leivakorvis, mille ettekandja koos tagliatellidega lauale tõi, oli küll pipar ja kaks soolatoosi (üks neis tavaline metallist puistur, teine uhke Rock Salti topsik), kuid ei juustu ega õli, mis pastaroa juurde paremini läheksid kui kahe soola maitsestus. Natuke otsimiset, siis leidsin maitseaineteriiuli ja sealt juustutopsi, mille põhjas veel natuke juustupuru. Õli ei olnud, selle asemel oli mitut sorti ketšupit. Pasta jõudis salatisöömise ja juustuotsimise ajal ära jahtuda.

Et kohvikust täit muljet saada, on seal ju vaja ka kooki süüa. Vitriinis oli kaks kooki, valisin neist kergema, jogurtikoogi. Maitsest pole erilist põhjust rääkida, tavaline reakook, huvitavam oli ehk see, et sööklapoolel oli kookide valik suurem. Aga seda nägin alles siis, kui olin lahkumas.

Kohviku au ja hiilgus on pikk pudelirivi, jookide valik on toidumenüüga võrreldes erakordselt suur, neid on mitu meetrit. Kooke, nagu öeldud, ainult kaks, lisaks kaks võileiba.