Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arvamus: Emotsionaalne inflatsioon

Ramo Pener, Sirje Rank 22. november 2009, 08:43

Vaoshoitud põhjamaalastena me oma emotsioone eriti välja ei näita. Ignoreerime oma tundeid, püüdes kõik negatiivse alla suruda või seda koguni eitada, et avaldada näilist muljet rahulolust ning nõusolekust. Emotsioonid keevad ehk üle Tallinn-Tartu (surma)maanteel.

Kas peaksime muutuma tuimadeks allujateks, käsu- või plaanitäitjateks, mõne isiku või süsteemi mängukanniks, millega on valimiseelsel ajal tore mängida. Ka majandus- ja sotsiaalpoliitiline peituse- ja pimesikumäng põhjustab emotsionaalset inflatsiooni (tunnete kärbumist) – eriti, kui politikaanide arvates opereerivad nad täieõiguslike isiksuste asemel üleskeeratavate mänguveduritega.

Londoni psühhoanalüüsi ja sotsioloogiprofessor David Tuckett on arvamusel, et järgmist kriisi on võimatu ära hoida. Et finants-majanduslikul turul leiaks aset mingisugused muutused, peavad õppima inimesed mõistma oma tundeid, mis kutsuvad esile investeeringuid finantsturgudel. Meil tuleb iseenda tundeid teadlikumalt tajuma ja tunnistama õppida, et mitte kinnisvara- ja börsi hukutavatesse keeristesse sattuda.

Tuckett on seisukohal, et pärast kriisi oleks vaja tunded riigi tasandil kollektiivselt läbi töötada, et ka tegelikult aru saama hakata, mis või kes ja millistes seostes majanduslanguse põhjustas.

Kõige selle eesmärk pole loomulikult mitte süüdlase välja selgitamine ja häbiposti panemine. Vastutust ja karistust peavad ahned pankurid ja kergemeelsed laenuandjad ning finantsjärelevalve töötajad nii ehk teisiti kandma, kui seaduseveskid suudavad midagi tuvastada.

Millised on meie ressursid ja finantsid? Emotsionaalne kurnatus on viidud viimse piirini. Taastumatud loodusressursid on ammendumas. Aja- ja inimressurss tundub poliitikute arvates piiramatu ekspluateerimise allikana. Samas finantsreservid pidid Eesti Panga keldris olema veel piisavalt suured. Eks ikka selleks, et Maastrichti kriteeriumeid täita.

Paraku inimene ja eriti tema psüühilis-vaimne pool kulub kiiremini, kui valimiseelsed poliit-utoopilised lubadused. Poriloopimine ja lehmakauplemine õilsa ja riigimeheliku poliitikategemise sildi all kulutab pöördumatult meie habrast närvisüsteemi.

Meil oleks vaja laiapõhjalist ja avalikku arutelu sellel teemal, et millised tunded on mängus, kui inimesed langetavad majanduslikke otsuseid.

Finantsturgudel on liikuma panevaks jõuks sageli negatiivsed emotsioonid. Paljusid emotsioone me ei oskagi veel täpselt sõnastada või nendega samastuda. Professori arvates mängivad olulist rolli sellised emotsioonid nagu (kasu)ahnus, hirm, kadedus, depressioon ja lootus.

Neid tundeid on meile ju õpetatud varjama. Neist pole ilus rääkida, täpselt nagu majanduskriisi alguses püüti tavainimesele juba ammu selgeks saanud kriisi termini asemel puru silma ajada ja jätta.

Tunded mängivad finantsturgudel olulist rolli. Ka investorite elus. Kogemused finantsproduktidega on ebastabiilsed, sellest tulenevalt ostjad tunnevad õigupoolest hirmu ning peavad ülimalt ettevaatlikult tegutsema. Sellises olukorras kaua vastu ei pea.

Seetõttu nii investorid, aktsionärid kui ka tarbijad usuvad pigem positiivsetesse edulugudesse kui saagadesse. Sellest hoolimata püüavad aktsionärid käituda nii ratsionaalselt kui võimalik, näides tundetute finantsgurudena.

Inimese tundeid on võimatu lahterdada rangelt ratsionaalseks või irratsionaalseks. Ei saa käituda ainult ratsionaalselt või ainult emotsionaalselt. Me vajame emotsioone, et langetada otsuseid. Ilma emotsioonideta poleks ka motivatsiooni.

Tucketti analüüsidele tuginedes võib väita, et ebastabiilsus finantsturgudel baseerub toodete iseloomul (omadustel), mille tegelikku väärtust me ju ei tea. Kaupade ja teenuste omahinda me ju ei tea. Nimetatud ebastabiilsust süvendatakse veel seeläbi, et finantsproduktidesse investeerivad just sellised inimesed, kes on ülimalt vastuvõtlikud ning pimestatud positiivsete edulugude suhtes. Kiusatus hirme maha suruda ja edulugusid üle tähtsustada kasvab veelgi karmi konkurentsi kaudu finantsturgudel.

Inglise teadlane on veendunud, et finantskriisid kätkevad endas emotsionaalseid fenomene, mis arenevad ikka sarnast skeemi pidi. Kõigepealt kutsuvad uued ideed ja uued finantsproduktid esile positiivse eufooria. Mõne aja pärast see eufooria reguleeribki turgu, mille tagajärjel igasugused „mullid“ paisuvad üha suuremaks. Mulli lõhkemisega aga kaasnevad hirm ning süüdlase otsimine. Neid „mulle“ nimetab briti professor „emotsionaalseks inflatsiooniks“. Mulli paisumisele aga aitavad kaasa need aktsionärid, kes vankumatult usuvad positiivsetesse finants-majanduslikesse edulugudesse. American dream, viie aastaga jõudmine viie rikkama maailma riigi hulka ja reaalne majandustegelikkus on terminid erinevatelt planeetidelt.

Kui ärihaid on oma firmadesse „armunud“, siis peaks edulugude jutustamise ja uskumise lõpetama. Erisugused „mullid“ on paisunud just seetõttu, et paljud on uskunud, et just nemad on erilised ning ainulaadsed, sealjuures ka veel asendamatud. Selline mõttelaad poliitikas ja majanduses on hukatuslik kogu omariiklusele.

Tuckett on seisukohal, et põhimõttelised muutused saavad alles siis aset leida, kui suur osa inimesi korraga märkaks, et nad on vaid osa suuremast süsteemist. Kui aga lähtuda börsiguru Andre Kostolany tragikoomilisest ülekutsest, et „ostke aktsiad ja võtke unetablette“, siis võib ka see viimanegi süsteemitunnetus olematuks kahaneda.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2009, 13:45
Otsi:

Ava täpsem otsing