Mida peale hakata töötusega?

Mullu alanud majanduskriis sunnib loodetavasti lõpuks ka Eesti riiki kujundama aktiivse tööhõivepoliitika, mis seni eksisteeris pigem deklaratsioonide-loosungitena kui süsteemse ja eesmärgistatud praktilise tegutsemisena.

Tänase nukra seisu põhjused peituvad ajaloos. 1990. aastatel valitses ühiskonnas hoiak, et töötus on inimese isiklik läbikukkumine ja töötu vähemalt luuser, kui mitte lausa paaria. Kas maksab siis imestada, et töötute muredega tegelemiseks nappis riigil empaatiat ja tahet.

Kümmekond aastat tagasi hakati lõpuks mõistma, et tööpuudus mõjutab kogu ühiskonda, sest mida väiksem on hõivatute arv, seda vähem luuakse rahvuslikku rikkust ja laekub makse riigikassasse ning seda suuremaks kasvavad sotsiaalkulud. Aktiivne tööhõivepoliitika ei saanud siiski ka tollal jalgu alla. Saabunud majandusbuum ja Eesti astumine ELi suurendasid hüppeliselt hõivet, tööd jätkus igaühele, kel vähegi tahtmist oli.

Nüüd püüab poliitiline tahe näidata tööhõivepoliitikaga tegelemist eelkõige euroraha kulutamise kaudu. Tavalises majandusolukorras aitab täiend- või ümberõpe inimestel, kes on ajutiselt töö kaotanud, püsida hõives ja leida endale uus rakendus tööturul.

Sügava kriisi ajal see mall ei toimi - töökohtade arv väheneb, mitte ei kasva. See omakorda õõnestab ka tööturukoolitusel osalejate motivatsiooni, sest lootus leida pärast õppe läbimist uus ja tasuv töö on pea olematu.

Sotsiaalsed töökohad peaksid majanduskriisi tingimustes kujutama endast tähtsat tööpuuduse vähendamise meedet. Kahjuks on hea idee osaliselt ära lörtsitud ja neil töödel rakendatud inimesed stigmatiseeritud. Avalikkus ei tunnista vajalikena otsitud tegevusi ega hädaabitöid, vaid suhtub sellistesse tähtajalistesse sotsiaalsetesse töökohtadesse pigem kui töö mängimisse.

Ajutine töökoht peaks kestma vähemalt aasta - kui siis inimene taas töötuks jääb, on tal uuesti õigus töötuskindlustushüvitisele, mis tagab veidigi parema toimetuleku kui häbiväärne 1000kroonine riigi töötutoetus.

Kindlasti tuleks neid töökohti luua eelkõige valdkonnis, kus avalik võim on armutult kulutusi kärpinud ja töötajaid koondanud, mistõttu saab ühiskond vähem ja madalama kvaliteediga avalikku hüve. Olgu tegu ülisuureks aetud lasteaiarühmadega, kus kasvataja ei jõua parimalgi tahtmisel kõigil lastel silma peal hoida. Või politsei ja päästeteenistusega, kus napib inimesi hädavajaliku turvalisuse tagamiseks.Mõistagi esitavad sedalaadi sotsiaalsed töökohad suuremaid nõudmisi nii nende loojatele kui ka täitjatele.

Tööandjate lobitööle järele andes võib ju valitsus eraldada sadu miljoneid kroone eraettevõtetele palgatoetusteks. Teiste riikide praktika näitab, et see on väga kallis meede, mis sageli ei anna tulemust, rääkimata palgatingimuste ja õiglase konkurentsi moonutamisest.

Hõiveprobleeme aitaks lahendada ka töötuskindlustuse täiendamine. Eestil tasuks kasutusele võtta paljudes riikides end õigustanud meetmed, mis raskuste korral vabastavad tööandjad mõneks ajaks kohustusest maksta töötajaile palka, samas töösuhe säilib.

Töötuskindlustus tagab sellal töötajale asendussissetuleku ja ettevõtte vajadusest lähtuva täiend- või ümberõppe. Seega ei pea ettevõte languse möödumisel kulutama aega ja raha uute töötajate otsimiseks ja koolitamiseks.

Loomulikult nõuab selline investeering omajagu raha, kuid tasub end kuhjaga ära mitte üksi tööandjaile, vaid ühiskonnale tervikuna. Rahapuudust ettekäändeks tuues ja peost suhu elades pole Eestil lootust järele jõuda ELi arenenud riikidele.

Autor: Harri Taliga