Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sobimatu materjali taga koonerlus ja teadmatus

OÜ Ahti Väin Konsult omanik Ahti Väin kinnitas, et probleem on täiesti olemas ja laieneb pidevalt koos materjalide valiku suurenemisega. "Kõik algab kindlasti hinnast - kellele säästust, kellele suuremast kasumimarginaalist. Heast hinnast on huvitatud nii tellija kui ka ehitaja," märkis ta. Hinna nimel tehakse ka asendusi, kus jäetakse arvestamata materjalile esitatud erinõuded. Näiteks kasutatakse niiskes ruumis materjale, mis on ette nähtud kuiva ruumi jaoks.

Väin ei arva, et asendamine on alati tahtlik, sageli tuleneb see hoopis teadmatusest. "Materjalide valik on tohutu ja selles orienteerumiseks on vaja spetsialisti abi. Müüja lihtsalt ei tea, kuhu materjali kavatsetakse paigaldada ja ostja ei süvene, mida talle täpselt müüakse. Kui ostja soovis tasandussegu, siis ta sai tasandussegu," vaagis Väin.

Materjalide väärkasutamine ei paista pahatihti esialgu välja ning selgub alles ekspluatatsiooni käigus. "Sageli on väärkasutused seotud näiteks külmasildadega, ka akustikaga, vee läbijooksuga," loetles Väin, kelle sõnul võib asendusmaterjali kasutamine olla konkreetse tööprotsessi juures põhjendatud, ent alati tuleb vaadelda hoonet tervikuna.

Väina sõnul minnakse odavama vastupanu teed enamasti ehitaja initsiatiivil, kes on leidnud turult nn analoogi, ent pole piisavalt tutvunud selle kasutusjuhendiga. Loomulikult on sääst ahvatlev tellijale, kes soovib vähem kulutada ning eeldab, et talle pakutakse samaväärset asendust.

Väin soovitab tellijatel kasutada kogenud konsultantide ja järelevalve teenust ning usub, et selleks kulutatud raha võidab tellija hoone eluea jooksul kindlalt tagasi. Tema sõnul kõike lepingutesse kirja panna pole võimalik, ka projekteerija määrab materjalide soovitusi, mitte toote marki.

Saint-Gobain Ehitustooted ASi äriüksuse direktor Hellart Kala rääkis, et soojustusmaterjali puhul ei pruugi tellija arugi saada, et seinas on projektile mittevastav materjal. "Tellija vaatab, soojustus on seinas, ent materjalil ja materjalil on vahe," lisas ta. "Tuleb ette, et ehitaja teeb pakkumise projekti järgi - kallimate hindadega, ent kui tööks läheb, tahetakse odavamaid kasutada," selgitas Kala.

Mida siis teha? "Järelevalve! Ja selline, kes tuleb objektile, vaatab kauba üle, ajab projektis näpuga järge! Ja kahtluse korral võib ka ise tootja poole pöörduda," soovitas Kala.

ASi CLIK majatehnikaosakonna juhataja Jüri Naumov märkis, et pahatahtlik või suuremat kasumit tagaajav töövõtja võib tõesti kvaliteedinõudeid endale sobivalt tõlgendada. "Kui tellija, järelevalve või projekteerija pole piisavalt pädevad, võib see muudatus ka läbi minna. Aga iga kord ei pruugi odavam tähendada järeleandmist kvaliteedis," lisas ta.

Eritööde puhul on lepingutes peatöövõtjaga määratud miinimumnõuded materjalidele ja seadmetele. "Kui soovime neid asendada, tuleb muudatus kooskõlastada nii peatöövõtja, projekteerija kui ka tellijaga. Asendada saame materjale ja seadmeid vaid tehniliselt samaväärsetega ja sellisel juhul kooskõlastamisel probleeme ei esine," kinnitas ta.

Naumovi sõnul tuleb ka tellijatel mõista ja endale tunnistada, et kui soovitakse kvaliteetset teenust või toodet, siis peab arvestama vastava investeeringuga. Ehitushankes ja -lepingus tuleb seda rõhutada ning üheselt ja kõikidele osapooltele selgelt väljendada. Samuti on vaja aru saada, et investeering hoonesse ei piirdu ainult ehituskulude, vaid ka ekspluatatsioonikuludega. "Sellist kompleksset lähenemist Eestis veel paraku laiemalt ei kohta," nentis Naumov.

Ehituslepingute sõlmimisel määratletakse kasutatavate materjalide valik reeglina lepingu lisaks olevas projektis ja spetsifikatsioonis. Määratluse täpsus varieerub olenevalt ehitusobjektist. Üldiselt võib öelda, et materjalide valikust tulenevaid vaidlusi esineb väga tihti.

Kõige levinum on, et tellija määratleb ära materjalide tüübid ja konkreetne valik jääb ehitaja teha. Ehitajal on sel juhul võimalus leida odavaim nõuetele vastav materjal ja seeläbi oma kulusid vähendada, tellijal aga võimalus ehitajalt odavama hinnaga pakkumine saada. Tellija jaoks peitub siin oht, et ehitaja püüab odava hinna saavutamiseks materjalide kvaliteedis järele anda. Võimalused vaidluste tekkeks on suured.

Samas tuleb praktikas ette lepinguid, kus tellija on ülitäpselt määranud kõik materjalid ja ka tootja. Sel juhul peab ehitaja nendest nõuetest kinni pidama ja materjalivalikust tulenevaid vaidlusi jääb vähemaks.

Ehitaja jaoks on alati kasulikum, kui materjalide määratlus lepingus on võimalikult umbkaudne. Tellija seisukohast aga oleneb materjalide määratluse täpsuse aste pigem sellest, kas ta tahab kindlasti tagada kvaliteeti või soovib saada võimalikult odavat hinda.

Mida umbmäärasemalt materjalid lepingus määratletakse, seda suurem on võimalus vaidluste tekkeks poolte vahel.

Autor: Tea Taruste