Kelle peal pahameel maandada?

Arsti juures käies saad alati elamuse osaliseks. Vähemalt minu meditsiiniasutuste külastamisi on ikka ja jälle ilmestanud vahejuhtumid, mis annavad ainest maailma ja selle sees leiduvate inimlaste käitumise üle mõtisklemiseks.

Erand polnud ka läinud nädalal lapsega käik Tõnismäe polikliinikusse vereproovi andma. Istume oma järjekorda oodates koridoris, kui meie kõrvale sigineb keegi mappi kaenla all hoidev härrasmees. Viivu paigal tammunud, koputab ta naaberkabineti uksele, kisub vastust ootamata ukse lahti ja kurjustab, miks arst teda vastu ei võta, ta hilines vaid 10 minutit - ei leidnud parkimiskohta. Ta tahtvat vaid hetkeks jalga näidata.

Arst jäi endale nähtavasti kindlaks, sest järgmisena kostab irvakil ukse vahelt: "Ma kaeban teie peale!" Mapiga mees virutab ukse tagantkätt kinni ja tuhiseb minema, ise porisedes: "Arstid või asjad."

Säh sulle härrasmeest!

Pean korda au sees, tean, et arsti vastuvõtule registreerides öeldakse kõigile, et kohale tuleb tulla veerand tundi enne oma aega. Kui mina, olles kolm kuud oma järjekorda oodanud, tulen arstile õigeks ajaks, enne mind on sealt aga läbi käinud juba paar-kolm sellist kümne minuti hilinejat ja arst on nad kõik ikkagi vastu võtnud, pean kolmveerand tundi asja ees, teist taga oma vastuvõttu ootama, siis on ju mul üksjagu põhjust kellegi peale kaevata. Et aga hilinejate peale kaevata ei saa, jääb üle kirjutada kaebus arsti peale. Mis sest, et ta peab nende voostrite tõttu tunni-poolteist ettenähtust kauem tööl olema.

Peenele linnahärrale käib kella tundmine üle jõu. Ah soo, muidugi - tema ei leidnud ju parkimiskohta! Võin mürki võtta - kui ees seisab tähtis ärikohtumine, on seda tüüpi vennikesed aegsasti kohal ja autogi pargitud. Arsti juures on see tõesti mõjuv põhjus, mille ainus väljendusviis saabki ju olla mõistmatu tohtri peale oma meelepaha väljaräuskamine.