Katteta Venemaa-müüdid

Mõni mees, nende seas näiteks Tiit Vähi, ei saa muidu, kui raudse järjekindlusega raiuda, et ainusüü Eesti kõigis hädades lasub meie väidetavalt halbadel suhetel Venemaaga. Vahest tõesti, ainult et sel juhul peaks see olema ka numbritest näha. Ühtlasi võiks Vähi lõpuks välja öelda need ekspordi- või transiidikogused, mille juures oleksid meie halvad suhted juba head. Muidu hakka või uskuma, et unistuseks on naasmine aastasse 1991, kui Venemaa osaks langes Eesti ekspordist tublid 57% ja Soome osaks närused 2%.

Miskipärast ei pidanud Tiit Vähi Eesti peaministrina headest suhetest Venemaaga vähimatki. Kuidas muidu seletada asjaolu, et just koonderakondlike Vähi-Siimani valitsuste aegu hakkas 1995. aastani jõudsalt kasvanud eksport Venemaale - juba ammu enne Vene kriisi lahvatamist - tegema tõelist vähikäiku. 1995. aasta 3,1 mld kroonisest ekspordist Venemaale kärpis iga järgmine aasta omajagu, kusjuures koonderakondliku pärandusena (lõpuks oli siin tõesti oma roll Vene kriisil) oli Eesti eksport Venemaale langenud 1999. aastaks 1,2 mld kroonini. Et samal ajal suurenes eksport muudesse riikidesse kiiresti (erand oli 1999. aasta 0,6% langusega), kahanes Venemaa tähtsus Eesti ekspordis peaaegu olematuks. 1995. aasta 16,4% jäi 1999. aastaks järele vaid 2,4.

Seejärel on eksport Venemaale võrreldes kogu ekspordiga kasvanud pidevalt ennaktempos, ulatudes 2008. aastal rekordilise 13,8 mld kroonini ehk 10,4%ni koguekspordist. Seejuures suurenes Vähi silmis kõiges süüdi oleva praeguse peaministri aegu eksport Venemaale kolme- ja osatähtsus kahekordseks (2004. aasta 4,2 mld krooni ja 5,6%ga võrreldes).

Muidugi, kõike annab paremaks muuta, eriti kui eeskujud varnast võtta. Vähemalt iga masti õpetajate järgi on need endastmõistetavalt soomlased ja läbi Riia sadama mineva kivisöetransiidiga lätlased. Kui hakata rääkima konkreetsetest numbritest, on raske midagi õpetlikku leida. Venemaa osatähtsuselt ekspordis jäime mullu Soomest napilt maha (neil 11,6%), edestasime seevastu lätlasi (neil 10%).

Veel vähem on paika pidanud Soome teeneka kolumnisti Jarmo Virmavirta õpetussõnad põikpäistele eestlastele: "Neile naabritele (eelkõige eestlastele) võiks olla Soome näide pigem õpetuseks kui hoiatuseks. Katastroofiks muutuv majandusolukord näiteks Balti riikides sunnib neid mitmeid asju uuesti hindama, näiteks ekspordivõimalusi. Lähim ja suurim eksporditurg on Venemaa, mis nõrganagi on Läänemere ruumis suurvõim." (PM, 23.04).

Virmavirta võrdlevad järeldused Soome jaoks olid juba siis ennatlikud, sest 2008. aasta viimased ja 2009. aasta esimesed kuud olid Soome Venemaa-ekspordile tõeline õuduste unenägu. Pööret paremusele pole toimunud, Vene päästerõngast maailmakriisis vaevleva Soome jaoks pole kusagilt näha. Pigem on 2009. aasta olnud Venemaa kontekstis Soomele äravahetamiseni sarnane 1990. aastate algusega.

Suurest sõprusest (Virmavirta järgi olevat Soome piiririikidest ainus Venemaa lojaalne sõber) jääb ilmselt väheks, kui mõelda sellele, et Soome selle aasta kaheksa kuu eksport Venemaale vähenes eelmise aasta sama ajaga võrreldes 48% (Eestil 32%), seda 36%-lise keskmise languse taustal.

Venemaa osatähtsus on mõlema riigi jaoks sisuliselt võrdsustunud: kaheksa kuu arvestuses Soomel 9,2 ja Eestil 8,9%. Venemaa on Soome ekspordi sihtriikidest langenud ühtäkki esikohalt kolmandaks. Seda vaatamata sellele, et neil pole olnud ei samba- ega muid probleeme ja nad rajasid usinasti autoparklaid piiri äärde.