Kultuuriralli

Eestlane on ikka tahtnud kõike, korraga ja palju. On see siis suhkruralli või vetsupaberi kollektsioneerimine kõiksugustel hulludel päevadel - võtta tuleb ikka nii palju, kui kokku jõuad kahmata ja ära tassida.

Loomulikult ei tee ettenägelik tarbimine ja planeerimine paha, kui seda mõistusega tehakse. Pahatihti kujuneb aga säärastest üritustest halenaljakas vennataplus ja farss. Aga, kes rahvale ikka tsirkust teeb, kui rahvas ise ei tee.

Eks säärast võta-nii-palju-kui-antakse-mentaliteeti on soodustanud mitmed seigad lähemast ja kaugemast minevikust, ent üks, mis seda minu meelest jätkuvalt nii kindlalt soosib, on meie geograafiline asukoht. Kolmel suvekuul mõnuletakse hambad ristis ja selg punane päikese käes seni, kuni appi tuleb võtta jääkott ja muud salvid. Talvel jälle veedetakse suuresti igal võimalikul minutil aega siseruumis tööd tehes, kino, teatrit, kontserti või telesaateid sisse ahmides - kõike justkui selleks, et hall ja kehv suusailm mitmete kuude jooksul viimastki energiaraasukest välja ei imeks.

Ometi on selles ahnitsemises, toimugu see siis suvekuudel, sügisel, talvel või kevadel ka omad plussid. Asjade väärtustamise ja perspektiivide seadmise on eestlased küll olukorras, kus kõike on alati justkui vähe ja viivuks, selgeks saanud.

Ja et kõike head ka praegu maha ei magaks, tasuks viimaseid päevi seada sammud PÖFFile, samuti on tulemas suur hulk jõulukontserte ja ka teatrid pakuvad uut, värsket ja huvitavat, nii jõuluteemalist kui ka vähem jõuluteemalist.