'Kuu' - midagi enamat kui lihtsalt tavaline ulme

Klassikalise ulmefilmi tagasitulekuks ristitud film "Kuu" on lihtne, ent pakub meeldejääva loo.

Mitte väga kauges tulevikus töötab Sam Bell ühe inimesega asustatud baasis Kuul ning aitab oma tööga Maad rohelise energiaga varustada. Tema lepingu lõppemiseni on kaks nädalat ning mees ootab igatsusega naise ja tütrega kohtumist. Kuuasuka igapäevaelust pajatava algusega film aga võtab ootamatu pöörde, kui Sam leiab pärast üht avariid, et ta pole koduplaneedi kaaslasel siiski ainus asukas.

Mehe identne koopia - tööandja Lunar Industriesi loodud kloon, kes iga kolme aasta tagant lepingu lõppedes "aegub" ning kes Sami tööd peagi jätkama peaks - paljastab süsteemi vea ning noore ja vihase Sami ning vana ja üha hädisema Sami Kuu-jagamine viib filmi ulmežanrisse.

Suurkorporatsioonide südametunnistuse üle film ei arutle, see jääb pulbiku hinnata. Küll puurib teos üksindusse-üksildusse ning süveneb vaikselt üksinduses elava Sami hingeellu. Peategelast kehastavale Sam Rockwellile on väheste tegelastega teos võimalus särada ja mees kasutab selle täielikult ära - olles ekraanil efektne nii aru kaotav ja kokku varisev "vana" kui ka kuiv ja emotsioonitu "uus" töörabaja baasis.

Vähetähtis pole ka filmi muusika. Clint Manselli, kelle sulest sündis ka kümmekond aastat tagasi luudeni tungiva sõltuvuste ohtlikkusest pajatava filmi "Reekviem unenäole" heliriba, looming ei ole küll lihtne kuulamine, kuid võimendab efektselt vaataja ees laialirulluvat lugu.

PÖFFi programmimeeskonna liikme Siim Rohtla sõnul võimaldas "Kuu" tegemise ajal Ühendriikides toimunud stsenaristide streik kasutada tegevuseta jäänud kõrgetasemelist tehnilist personali, mis ilmselgelt filmi visuaalsele küljele kahjuks ei tulnud.