Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Alapakkumused riigihangetes - paratamatus või hankija mugavus?
Riigihangete iga-aastane maht Eestis on enam kui 20 miljardit krooni. See on tooniandev osa majanduskäibest ja eriti praegu oluline päästerõngas ettevõtjale.
Järjest enam tekitavad rahulolematust hanketurgu rikkuvad alapakkumused. Osa ettevõtjaid teeb selgelt liiga odavaid pakkumusi eesmärgiga vahendeid valimata hange võita.
Levinud seisukoht on, et riigihangete seadus on puudulik ega võimalda alapakkumust kõrvale heita. Lahendusena on pakutud hindamiskriteeriumina odavama maksumuse ärakeelamine või kohustada hankijat, et odavaim ja kalleim pakkumus tuleb alati kõrvale visata.
Kas tegu on seaduselüngaga või pigem puudub hankijail julgus kasutada seaduse võimalusi? Õiguslikust aspektist vaadatuna on tegu viimasega. Nii sätestab RHS N 48 põhjendamatult madala pakkumuse puhuks hankijale järgmise käitumisvõimaluse. Kui hankija leiab, et pakkumus on lepingu eeldatava maksumusega võrreldes põhjendamatult madal, peab ta nõudma pakkujalt kirjalikku selgitust.
Kui hankija leiab ka pärast selgituste kontrollimist, et pakkumus on põhjendamatult madal, võib ta selle põhjendatud otsusega tagasi lükata.
Alapakkumuste "mängujätmise" taga on pigem hankijate kartus seaduse võimalusi rakendada - kardetakse vaidlustusi ja sellega kaasnevat. Seadus ei ole probleemitu, kuid kogu riigihanketurg võidaks, kui rakendataks julgemalt seaduses sätestatud võimalust alapakkumiste tõrjumiseks.
Autor: Marko Mehilane