Aeg puhkuseks

Aasta lõpp koos käreda pakasega on käes. Jumal tänatud. Sest kõigi detsembrilõppude pluss oli ja on alati see, et pärast energiast tühjaks imevaid sügiskuid lihtsalt kästakse suurteks pidustusteks mõneks ajaks aeg maha võtta, pidurit panna ja jalad pärast kõiki hapukapsas-verivorst-pohlamoos söömaaegu vähemalt viivuks seinale visata. Ja see sobib ilmselt kõigile suurepäraselt.

Teine positiivne asi detsembri juures on see, et see on aasta viimane kuu, pärast seda tuleb alati lootusrikas uus. See paneb aasta alguses mõneks ajaks puhuma uued tuuled - täienevad kohustuslike uusaastalubaduste nimekirjad, mille täideviimine on sageli teisejärguline, ning kõike alusatatakse justkui otsast. Igatahes tore, kui ühe kuupäeva vahetumine nii suurt elevust ja rõõmu suudab tekitada. Oleks see vaid iga päev nii! Aga et see nii pole, siis õigupoolest ei oskagi uuelt aastalt midagi rohkemat tahta, kui aastavahetust igaks päevaks. Ehk õnnestub.

Õppida nautima aastavahetusemeeleolu rohkem kui kõigest kord aastas koos klišeelike lubaduste, sekundilise ajaarvamise, lõbusa tuju, hea seltskonna ja palju muuga, võtaksid ladina keelt kõnelejad kokku kahe sõnaga: carpe diem. Igatahes väärib see kunst õppimist.

Ja nagu ütles Marika Vaarik ühes telesaates, mida kuid tagasi nägema juhtusin ja millega ma täiesti nõustun - elus on väga vähe asju, mis tõesti olulised ja tähtsad on. Nii et ehk kulub järgmisel aastal aega tühisele, mõttetule ja ebavajalikule vähem ning tõeliselt olulisele rohkem. Igatahes lootus sureb viimasena.