Reede 20. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Savisaar: peab mõtlema maksusoodustustele!

20. detsember 2009, 13:57

Üks inimene küsis minult pärast valimisi: “Aga mis saab nüüd? Oleme Keskerakonda kaks korda toetanud, aga midagi sellest muutunud ei ole, Ansip ja Laar on endiselt võimul.”

Kuid nüüd on peaminister seotud lubadustega mitte devalveerida krooni ja vähendada pensione ega söanda neid lubadusi vähemalt kohe ja nüüd unustada.

Päevakorrale tõsteti ka tööpuuduse teema. Sellest ei räägitud varem üldse. Valitsuse ja õukonnameedia jaoks oli see ebamugav teema. Tööpuuduse kasvu ees püüti silmi kinni pigistada. Keskerakond aga tegi sellest kohalike valimiste ühe põhiküsimuse. Ma olen realist, mul pole illusioone. Selle valitsuse jaoks on enam kui sada tuhat töötut endiselt vaid number paberil, kuid avalik arvamus on muutunud. Töötuid pole enam nii lihtne vaiba alla pühkida.

Keskerakond oli esimene poliitiline erakond, kes juhtis avalikkuse tähelepanu tööpuuduse kiirele kasvule. Tegime seda juba siis, kui töökoha kaotanute arvu mõõdeti veel neljakohaliste numbritega. Vaja oli kiirelt koostada kriisivastase võitluse pakett, nagu seda tehti teistes Euroopa riikides. Paraku tegeleti Eestis samal ajal riigieelarve kärpimisega, mis mõistagi jahutas majandust veelgi, sest kärbiti valest otsast ja läbimõtlematult.

Ainus valitsuse põhimõtteline otsus kogu kriisi ajal on olnud uus töölepinguseadus, mis pööras kogu meie tööpoliitika pea peale. Töötajatest vabanemine muudeti tööandjale nii valutuks kui võimalik. Samaaegselt vähendati abi ja toetust töö kaotanud inimestele. Tööpuuduse leevendamiseks pole riiklikul tasemel kujundatud mingit poliitikat. Pole isegi ettekujutust, kuidas luua uusi töökohti.

Peamine erinevus Keskerakonna ja Reformierakonna poliitika vahel seisneb selles, et meie näeme väljakutset eeskätt tööpuuduses, mis tähendab Eestile ulatuslikku ja täiesti ettearvamatute tagajärgedega sotsiaalset kriisi, kuritegevuse kasvu, totaalset ebastabiilsust ühiskonnas.

Reformierakond aga keskendub peamiselt fiskaalsetele meetmetele, põhiasi on Euroopa Komisjoni silmis hea välja näha. Riik on neile täna nagu ettevõte, mis kriisiolukorras uute turgude ja võimaluste otsimise asemel tegeleb paaniliselt raamatupidamisdokumentide vormistamise ja korrastamisega. Kõik, sealhulgas kõrgem juhtkond, vaatavad ootusärevalt pearaamatupidajat – kas numbrid ikka klapivad. Aga see on ju teisejärguline küsimus.

Eesti peab minema kaitselt pealetungile. Tuleb ära unustada vastuolud naabritega, pole mõtet ajada Nord Streami suhtes jonni edasi, kui Põhjamaad on ammu teinud teise otsuse. Pole mõtet jätkata tüli kiskumist Venemaaga, mis ei anna meile midagi.

Tööpuudusest on saanud omamoodi nõiaring, mis tekitab juurde uut tööpuudust. Tarbijatel pole raha, mille eest osta kaupu ja teenuseid, pole ka kaubanduses ja tootmises vaja inimesi, kes neile uusi kaupu ja teenuseid pakuksid. Kui me sillad väliskaubanduspartneritega juba ette ära põletame, siis pole mõistagi vaja ka töötajaid, kes aitaksid ette valmistada, ellu viia ja lõpuks ka arendada tegevust teistel turgudel ehk edendada Eesti eksporti.

See on tõde tööpuuduse kohta. Kui me tahame majanduse seisu parandada, siis peame üheaegselt suutma teha kolme asja: esiteks, andma kohest ja käegakatsutavat abi neile, kes on ilma töö ja sissetulekuteta, kindlustama, et võimalikult vähesed kaotaksid kodu, et keegi ei peaks oma senisele elule kriipsu peale tõmbama.

Teiseks, peame looma riigi toel töökohti, toetama ettevõtjaid töökohtade loomisel. See on koht, kus tuleks mõelda maksusoodustuste tegemisele. Kui inimene on tööta ja istub kodus, siis saab ta riigieelarvest toetust ja see on riigieelarvele täiendav koormus. Kui inimene aga saab tööd tingimusel, et algusjärgus ei maksta tema pealt osaliselt riigimakse, siis jääb riigil küll saamata hüpoteetiline maksuraha (mis jääks muidu niikuinii saamata), kuid samas jäävad ära ka kohustused. Riik ainult võidaks sellest. Tehkem selline maksureform ometi ära, nagu Keskerakond riigikogus pakub!

Kolmandaks, peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas toetada ja suunata riiklikult majandusarengut kriisijärgses maailmas, kus kehtivad hoopis uued mängureeglid. Aitab suhtumisest, et riik ja ettevõtlus on kaks eri asja. Riigi kui terviku seisukohast on see kõik üks organism, mille tervise eest peame hoolt kandma kui soovime, et meil oleks tulevikku.

Ameerikas ja Lääne Euroopas kriisist ülesaamiseks rakendatud riiklikud abipaketid tuleb kehtestada ka Eestis, alustades Põhjamaade ja Lääne-Euroopa eeskujul astmelise tulumaksu sisseviimisest.

Töötute armee jaoks, kel pole raha toidu ja korteri eest maksmiseks, pole mingit vahet, kas Eestis kehtib euro või kroon. Töötutele on oluline leida töö, mida saavad raskel ajal pakkuda riik, omavalitsused ja erasektor. Tallinn ongi seda teinud, riigilt oodatakse aga hoopis suuremat panust.

Majanduskriisi raskus ei tohi langeda vaid laenajate õlgadele – kriisi sügavuse eest vastutavad vähemalt samapalju ka laenuandjad. Laenajate kaitseks tuleb Eestis rakendada samasuguseid tingimusi, mis kehtivad Põhjamaades – laenukodu sundmüügil peab laen saama kustutatud.

Eestis on majanduslangus, mis on Euroopa suurim peale Lätit. Samas jääb kohati mulje, et meie valitsus käitub veel nii ülbelt, nagu oleks ülejäänud Euroopa Liidu riikidel vaja meie juurde õppima tulla. Justkui meil polekski vaja saada õppetunde, kuidas üleilmses kriisis juhtida oma riiki nii, et inimeste kannatusi vähendada.

Sama ajal kui meie põhjanaabrid loovad teadlikult majanduse elavdamise programme, mis aitavad luua ja säilitada töökohti, investeerida haridusse ning alles hoida riigi toimimine riigina, on meie valitsusele sada tuhat töötut vaid number paberil. Hariduses saadetakse õpetajaid tasuta puhkusele, tudengite võimalust saada haridust vähendatakse läbi tasuta õppekohtade kaotamise ning stipendiumide kärpimise, inimeste tervis on pandud pandiks, et hoida eelarvet tasakaalus. Kõik ohvrid selle nimel, et vastata euro kriteeriumidele.

Tundub, et euro on tänase valitsuse ainus suur eesmärk. Samas ei lahenda euro iseenesest ühtegi meie probleemi. Iga kärbe kaotab töökohti. Iga maksutõus teeb elu Eestis kallimaks. Nii loome olukorra, kus majanduskriisi mõjusid ei leevendata, euro nimel peavad ohverdama eelkõige väiksema sissetulekuga inimesed ning lõpuks on kõigel sellel liiga suured inimohvrid. Seda just noorte tööealiste väljarände tõttu. Eestist nad haridust enam ei saa, sest Reformierakond pakub kõrgharidust eelkõige lähtuvalt vanemate rahakotist, mitte noore inimese teadmistest.

Seetõttu ongi nii oluline Keskerakonna initsiatiiv aidata Eesti ettevõtjaid, kes loovad uusi töökohti ning toetada omavalitsusi, kes aitavad hoida töötajaid senistel kohtadel. Ega linnade kärped näiteks teehoiult ei tähenda ju ka mitte midagi muud, kui mitmed mehed, kes seni said palka talviste teede lumetõrje eest, jäävad nüüd palgata koju ja ootavad, millal tuleb kevad ja liikumisvõimalused paremaks sulatab.

Uue emigratsioonilaine tagajärjed oleksid Eesti tuleviku jaoks hukatuslikud. Niigi on meie elanikkond pärast taasiseseisvumist vähenenud rohkem kui olid meie inimkaod Teises Maailmasõjas ning sellele eelnenud ja järgnenud repressioonides kokku.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. December 2009, 10:05
Otsi:

Ava täpsem otsing