Peale suhteliselt lühikest vaheaega on Eesti linnadest saanud taas aktiivsed migratsioonipumbad. Tallinn ja Tartu võistlevad, et säilitada muukeelsete massilise sisserännuga saavutatud elanike arv –Tallinnas 400 000 ja Tartus 100 000 omavahendite, st sisserännuga iibeta maapiirkondadest.

">

Analüüs: linnastumine hävitab Eesti tuleviku

25. detsember 2009, 16:36

Peale suhteliselt lühikest vaheaega on Eesti linnadest saanud taas aktiivsed migratsioonipumbad. Tallinn ja Tartu võistlevad, et säilitada muukeelsete massilise sisserännuga saavutatud elanike arv –Tallinnas 400 000 ja Tartus 100 000 omavahendite, st sisserännuga iibeta maapiirkondadest.

Võõrtööjõule pole veel idapiir avanenud ning maatootmise hävinguga kaasnenud tööpuudus sunnib inimesi maalt lahkuma. Sisemigratsioon Kagu-Eesti valdadest, mis on autori lapspõlvemaa, kulgeb näiteks kõigepealt maakonnalinna, sealt Tartusse ning edasi „heaolu paradiisi“ - Harjumaale ja Tallinna, kuhu oli 2000. aastal koondunud juba 33% Eesti eestlastest ja 50% mitteeestlastest.

1935. aastal kirjutas dr H. Madissoon: “Linnastumine on olnud ajalooline vajadus, ta on olulisemaid tegureid Eesti iseseisvuse loomisel. Kuid maa tühjenemine ja rahva koondumine linna saab riigile omakorda saatuslikuks. Linnades sünnib palju vähem kui sureb ja seega kujunevad linnad rahva surnuaiaks, seda rohkem, et linna voolab sotsiaalbioloogiliselt väärtuslikum osa rahvast, kes seal jäävad lasteta ja surevad välja. Seega on linnade osatähtsuse kasv pärivusbioloogiliselt saatuslik eesti rahvale.” Viimast kinnitab ka K. Marksi tuntud tees, et “etnoste elujõu reservfond asub maal külas, kus suurpõllundus või läbimõtlemata haldusreform ta hävitab.

Eesti omapäraks on veel see, et siin on eestluse elujõu ainsaks kandjaks olnud sajandeid maarahvas, sest ”linnad aga on kogu ajaloo vältel olnud maarahvale suureks võõraks koldeks, kus rohkesti eesti halge on põlenud baltisaksluse segapuutuhaks” (K. Liidak). Linnastumisega kaasnevad olulised muutused ühiskonna aluses, traditsioonilises perekonnas. Perekonna ja isiksuse suhe on olnud eriline: ”perekond on asendamatu, sest tema mõjul sünnivad individuaalseist ajedest ühiskondlikud tunded... eelkõige emaarmastuse kaudu. Ilma väikese sõbraliku perekonnata väriseb inimene piiritu maailma külmuses, ta vajab eluks ja tunneteks paljude miljonite inimeste sümpaatiat, et tasa teha väikese perekonnaringi kaotust. Riikides, kus perekonnaelu on mitmesugustel põhjustel lagunenud, tunnevad inimesed vajadust ligineda massidele ja mõelda hulgana” (A. Maurois, 1937). Eeltoodus selgub, miks perekonnaelu ja kodutunde hävimist on peetud ohtlikumaks mistahes okupatsiooni üleelamisest. Eestlastele said teatavasti osaks mõlemad.

Kodutundeta “hulga” vormimine algas Eestis perekonnakeskse taluühiskonna hävitamisega ning väikelaste kodust ja vanematest järkjärgulise irrutamisega. ENSV oli NSVLis kõrgeima laste koduvälise (karja)kasvatuse ning maailma kõrgeima naiste tööhõivega nukuriik. Eriliselt põlualusteks said need (suur)pered, mis rohkete laste tõttu eelistasid veel kodukeskset eluviisi. “Aasta aastalt suurenes nende laste hulk, keda iseloomustas häirunud psüühika, mille ilminguteks on motoorne rahutus, hingeline tuimus, keskendamatus, pelglikkus või vihameelsus,” kirjutas psühholoog Leelo Tamm (Lapsed ei oota, RH, 21.12.88). Tema arvates ongi meie psüühikahälvete ning väärastunud käitumise suurima mõjujõuga põhjuseks olnud totalitarismi halvim ja jätkuv pärand - sõimekasvatus, mis toob kaasa “emaröövi” ning väikelapseea tähtsaimate psüühilis-sotsiaalsete tarvete nagu suhtlemisvõimaluse ning füüsilise kontakti kindla kaaslasega rahuldamata jätmise.

“Emaröövi“ kaasnähtuseks oli ka “lapserööv” - sõimelapse ema võõrandub oma lapsest, tema “tähtsate asjade” pingereas toimuvad salakavalad, märkamatud muutused ning esiplaanile nihkub “oma elu,” mida massiühiskond takka õhutas. Alles äsja kehtestatud emapalk võimaldab osa sõimeajast asendada emakasvatusega.

Eeltoodu aitab mõista ka täna Eesti riiki valitseva nn Breznevi laste põlvkonna käitumist, milles on selgesti äratuntav vajadus “ligineda massidele” ja “mõelda hulgana.” Hulk eelistab püsisuhetele ebakindlaid, vahelduvaid suhteid, ei hoolita vanemate elutarkusest, lapsi peetakse vabaduse piirajateks, koormaks jne. Viimase mõtteviisi õhutajaks on Eesti kolmesambaline pensioniseadus.

Hulgana väljaelamist (vt Le Bon, Hulkade psühholoogia) ei võimalda rahvast tühjenev maa ning ”depressiivsed Eesti väikelinnad”. Eestlaste uus trend ongi intensiivne võõrkeeleõpe, väljarände ning elu ja töövõimaluste otsimine Euroopa Liidus. Sellega otsib n-ö väiksem hulk suuremates hulkades väljaelamise võimalusi.

Nii suunduvad veel vähesed maanoored maalt ja “depressiivsetest väikelinnadest” esmalt Tartu ja Tallinna suurkoolidesse ning hankinud diplomi või ihaldatud magistrikraadi, lähevad  õnne otsima teise rahvaste loodud heaoluriigis. Euroopa Liit soosib ilmselgelt kosmopoliite ja tõrjub rahvusmeelsust. Eesti varasem idee - saada eurooplaseks, ent jääda eestlaseks - on nüüd iganenud. “Uuseliit valmistub rahvu(slu)st hülgama,” tõdeb Mati Hint ning kosmopoliitide rahvusrenegaatide kaardiväe moodustavad ENSV “võõras koldes” pajuvenelaste segapuutuhaks põlenud eesti halud.

Uued, noored, eesti halud on taas valmis põlema “suures võõras koldes” segapuutuhaks, sest ka vennalikus Euroopa Liidus koidab eestlastele rahvuste järkjärguline lähenemine ja lõpuks ühtesulamine multinatsionaalses ja multikultuurses tulevikus. Uue segapuutuha omadusi (vt T. Savi, PM, 23.01.05) omadusi saavad aga kirjeldada need eestlaste järelpõlved, kes on siis veel olemas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. January 2010, 16:32
Otsi:

Ava täpsem otsing