Assange, hulljulge maailmaparandaja

Küllap on viimased päevad olnud Assange’i jaoks pöörased. Pärast Ameerika diplomaatide salaraportide lekitamist on WikiLeaks saanud karmilt kritiseerida nii USA valitsuselt kui ka arvamusliidritelt, kelle sõnul on veebikülg seadnud ohtu nii riikliku julgeoleku kui paljud inimelud. Viimastel päevadel on WikiLeaksi veebikülge tabanud mitmed küberrünnakud, näiteks täna haigutas veebilehel wikileaks.org lihtsalt tühjus.

Kui süüdistusi ja küberrünnakuid on WikiLeaksi hulljulge projekt kogenud oma nelja-aastase tegevuse jooksul ennegi, siis nüüd on juhtunud midagi seniolematut. Kaks Rootsi naist süüdistavad Assange’i vägistamises ja seksuaalses ahistamises, mistõttu Interpol mehe ka täna rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutas. Juhtumid olevat aset leidnud tänavu augustis, kui Assange viibis mõnda aega Rootsis.Assange on öelnud, et need süüdistused on alusetud ja Austraalia võimud on teda hoiatanud, et "selliseid räpaseid võtteid" hakatakse tema vastu WikiLeaksi tegevuse tõttu kasutama.

Ajakiri The New Yorker on kirjeldanud Assange’i mehena, kes rambivalguses mõjub oma hallide juuste, kahvatu naha, jaheda pilgu ja laia otsaesisega "olendina, kes on tulnud inimkonnale varjatud tõde tooma“.  Teda iseloomustab range olek ja baritonihääl, mida ta kasutab aeglaselt ja valjult. Isekeskis olles on ta aga mõtteisse vajunud ning võib ära unustada argiasjade nagu lennupiletite broneerimise või pesu kuivatist väljavõtmise.

Ajakiri Time on 39aastase austraallase valinud kandidaadiks aasta persooni tiitlile, kutsudes teda “digitaalajastu uut moodi vilepuhujaks”. Ingliskeelset väljendit whistleblower kasutatakse rääkides isikutest, kes pööravad avalikkuse mõne riigi, organisatsiooni vm inimgrupi vääritikäitumisele.

Assange sündis 1971. aastal Austraalia kirderannikul asuvas Townswille’i linnas. Ta on ajakirjanduses meenutanud, et tema ema oli abielus teatrijuhiga ja pere elustiil sarnanes rändurite omale: ajaks, mil Assange oli 14aastane, oli pere kolinud 37 korral.

Assange’i vastuvooluujujast ema ei tunnistanud ametlikku haridussüsteemi, Assange sai koduõpet ning õppis hiljem mitteametlikult ka mõnede ülikooliprofessorite käe all. Teismelisena hakkas ta huvi tundma arvutite vastu ning oskas peagi arvutitesse sisse murda. Seetõttu sattus ta peagi ka politsei huviorbiiti ja talt mõisteti ka korduvalt välja kahjutasusid. Assange ongi enamiku oma elust veetnud arvutiekraani taga, töötades seejuures programmeerija ja tarkvarakonsultandina.

Täna ärritab teda, kui ajakirjanikud teda endiseks häkkeriks nimetavad. "See oli 20 aastat tagasi. On häiriv näha tänaseid artikleid, mis kutsuvad mind häkkeriks. Ma ei tunne selle pärast häbi, vaid olen küllalt uhke," ütleb ta oma ajakirjale Forbes antud värskes intervjuus.

Assange märgib, et ka tema praegust tööd Wikileaksis püüavad mõned ajakirjandusväljaanded nimetata häkkimiseks selle asemel, et pidada seda kirjastamiseks või ajakirjanduseks, mida kaitsevad seadused. Assange sõnul on selle põhjuseks ajakirjanike ja publitsistide hirm, et ka neid hakatakse seadustega rohkem pitsitama.Assange on ajakirjanduse pihta vastutorke teinud, märkides ühes intervjuus irooniliselt, et üks väike aktivistide grupp on suutnud avaldada rohkem salajast informatsiooni kui kogu ülejäänud maailma ajakirjandus kokku.

Vastandab indiviide ja institutsiooneWikiLeaks sündis, kui Assange õppis Melbourne’i ülikoolis selle kümnendi alguses füüsikat ja jõudis äratundmisele, et inimkonna igapäevane võitlus ei põhine mitte vasak- ja parempoolsuse või usu ja teaduse, vaid indiviidide ja institutsioonide vastandumisel. Sellest mõttest kantuna asutas Assange ta 2006. aastal WikiLeaksi.

Veebikülje toimimispõhimõte on, et inimesed, kellel on juurdepääs vastuolulisele ja/või salajasele informatsioonile, võivad seda saata WikiLeaksile interneti või ka e-maili teel. Seejärel vaatab materjali läbi toimetajate grupp, kes otsustab materjali usaldusväärsuse ja olulisuse üle, kogudes ka ise toimunud kohta lisamaterjali. Näiteks kui veebilehele lekitati video sellest, kuidas Ameerika sõdurid tapsid Iraagis tsiviilisikuid, sh kaks Reutersi ajakirjanikku, läksid Wikileaksi inimesed Bagdadi ise lisainfot koguma.

Selle poolest erineb WikiLeaks teistest wiki’dest ehk igaühele täiendamiseks avatud olevatest veebikülgedest, et igaüks võib küll dokumente esitada, kuid kodulehele jõuab vaid toimetatud informatsioon. WikiLeaks pakub nendele inimestele anonüümsust ja mingil määral ka juriidilist kaitset.

Assange on korduvalt rõhutanud, et nende eesmärk pole mitte dokumentide avalikustamine iseenesest, vaid juhtida tähelepanu ebaõiglusele. Assange ütleb Forbesile, et peab end liberaaliks, kuid juhul, kui turgu ei sunnita vabana toimima, lõpetab ta monopolina. „WikiLeaks on loodud, et muuta kapitalism vabamaks ja eetilisemaks,“ ütleb Assange. Ta on lubanud peagi avaldada infot Ameerika panganduse kohta, mis võib tema sõnul „tõmmata maha panga või kaks.“

Kriitikud ütlevad aga, et organisatsiooni tegevus seab hoolimatult ohtu rahvusliku julgeoleku ja nende inimeste elud, kelle isikud peaksid jääma salajasteks.

Üks, mida WikiLeaksi vastased võivad selle vastu kasutada, on see, et kuigi organisatsioon nõuab riikide ja korporatsioonide läbipaistvust, ei ole ta ise seda mitte. WikiLeaks varjab enda rahastajaid keeruka toetuste süsteemiga, mille üks sammastest on Saksamaal registreeritud Wau Hollandi fond. Saksamaa seaduste kohaselt ei pea fondi annetajate nimesid avalikustama ja fondi ei saa millegi eest ka kohtusse kaevata – seeläbi on ka annetajate raha kaitstud.

Aastas vajab WikiLeaks umbes 2 mln krooni oma tegutsemiskulude katteks, mis kulub põhiliselt serverite rendi, riistvara ja reisikulude peale. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul on veebikülg olnud maas sellevastaste küberrünnakute kõrval ka raha puudumise pärast.

WikiLeaks’il ei ole palgatöötajaid ega kontorit, vaid veebilehe keerukat struktuuri aitavad elus hoida sajad vabatahtlikud üle maailma. Enamikul neist on vaid väikesed ülesanded, paar inimest tegelevad sellega täisajaga.Ajakirjale The New Yorker on Assange rääkinud, et tal enda pole ka kodu, vaid et ta rändab riigist riiki, peatudes oma toetajate või sõprade juures.Wikileaksi serverid paiknevad näiteks Islandil ja Belgias, lõviosa neist aga Rootsi internetiteenuse pakkuja PRQ juures, kes väidetavalt ei kogu oma klientide kohta mingisugust informatsiooni. Rootsi seaduste järgi ei ole võimudel õigust uurida WikiLeaksilt tema andmete päritolu.Pärast Rootsis talle esitatud süüdistusi ei pea Assange aga Rootsit enam WikiLeaksi jaoks turvaliseks. Ta on öelnud, et nüüdsest on WikilLeaksil turvaline vaid Islandil ja Šveitsis ja viimases kavatseb ta ka ise asüüli taotleda. Saab näha, kas pangasaladuste hoidjana tuntud riik võtab enda kaitsva tiiva alla hulljulge Assange’i, kes on lubanud järgmisena sihikule võtta just pangad.

November 2010

USA diplomaatide salaraportid, kus saatkonnad üle maailma kirjeldavad Washingtonile arenguid oma asukohariikides. Muuhulgas selgub, et Lähis-Ida liitlased paluvad USAd, et too ründaks Iraani.

Juuli 2010

Tsenseerimata info Afganistani sõja kohta jaanuarist 2004 detsembrini 2009. 70 000 dokumenti, mis sisaldasid infot nii rünnakutest kui sellest, et sõdurid tarbivad ohtralt narkootikume. Mõned dokumendid väidavad ka, et Pakistan pakkus Talibanile abi ja et Afganistani tsiviilisikuid on tapetud n-ö omade tule läbi.

Aprill 2010

USA sõjaväe video sellest, kuidas USA sõdurid tapavad helikopterilt tulistades Iraagi tsiviilisikuid, sh kaks last. Hukkunute hulgas on ka kaks Reutersi ajakirjanikku 2007. a. Video lekitaja, tollal 22aastane Ameerika sõjaväelane Bradley Manning, on ainus, kes on WikiLeaksi tegevuse ajal kohtulikult süüdi mõistetud.

September 2008

Presidendivalimiste ajal häkiti sisse vabariiklaste asepresidendi kandidaadi, Alaska kuberneri Sarah Palini isiklikule e-maili kontole, mille kaudu Palin ajas riigiasju. WikiLeaks ei paljastanud häkkerit, kuid hiljem tuli välja, et tegu oli demokraatide esindaja 20aastase pojaga.

November 2007

238leheküljeline “käsiraamat” kuidas kohelda Quantanamo vange alates hügieenist kuni Koraani kasutamiseni. Kõige vastuolulisem osa käsiraamatust näeb ette, et osa vange ei saa juurdepääsu Punase Risti töötajaile, kuigi Pentagon on teisiti nõudnud.

Allikas: välisajakirjandus.

Autor: Kadri Bank, Aivar Hundimägi