Näeme valuutakaost, aga maailmalõpp see veel pole

Kenneth Rogoff 06. jaanuar 2011, 00:00

Mis toimub maailma valuutadega 2011. aastal? Pärast kolmeaastat kriisist tingitud tohutuid vahetuskursi kõikumisi tasub kriitiliselt hinnata nii valuutade väärtusi kui ka vahetuskursi süsteemi tervikuna. Kõige tõenäolisem on, et näeme valuutasõdu, valuutade krahhe ja valuutakaost, kuid see ei ennusta majanduse taastumise ega veel vähem maailmalõppu.

Ujuva valuutakursi süsteemi edu. Praegune ujuvate valuutakursside süsteem tervikuna on end märkimisväärselt hästi tõestanud. Tõsi küll, viimasel ajal on suurte valuutakursi kõikumiste taga olevat loogikat eriti keeruline ennustada. Näiteks kuigi USA asus finantskriisi keskmes, tõusis alguses dollari kurss.

Kuid hoolimata sellest, et valuutakursid toimivad mõistatuslikul moel, on nende leevendav mõju vaieldamatu. Euro järsk odavnemine pärast kriisi aitas säilitada Saksamaa ekspordi, hoides sellega eurotsooni liikvel.

Krahh tabas ka tärkavate turgude valuutasid, seda isegi tohutute välisvaluuta reservide ja suhteliselt väikese võlaga majanduste puhul. Pärast seda on suurem osa tärkavate turgude valuutadest järsult suunda muutnud. Need muutused peegeldasid rahvusvahelise kaubanduse algset krahhi ja järgnevat taastumist, aidates mõõnaperioodi leevendada.

Kahtlemata ei ole finantskriis märguanne fikseeritud valuutakursside mahu suurendamiseks. Eurotsooni ääremaad, k.a Kreeka, Portugal, Iirimaa ja Hispaania, leidsid end naelutatuna ühisvaluuta masti külge, võimetuna saavutama konkurentsivõimet valuutakursi odavnemise abil.

Ujuva valuutakursi süsteemi jätkuv edu ei tähenda, et 2011. aastal kõik ladusalt läheks. Esmalt võime kindlasti eeldada nn valuutasõdade jätkumist, kus riigid püüavad vältida oma vahetuskursside liiga kiiret kallinemist ja ekspordi lämmatamist. Aasia valitsused kaotavad ilmselt 2011. aastal vähehaaval ses sõjas.

Euro jääb haavatavaks. Valuutakrahhi silmapaistvaim kandidaat on euro. Ideaalmaailmas tegeleks Euroopa liigse võlakoormaga, restruktureerides Kreeka, Iiri, Portugali kohustusi ja Hispaania omavalitsuste laenuvõlga. Ekspordi konkurentsivõime saavutaksid need riigid ikkagi tohutute palgakärbetega.

Praegu tunduvad Euroopa poliitikud siiski eelistavat ääremaadele antavate ajutiste laenude järkjärgulist suurendamist, soovimata tunnistada, et eraturud nõuavad lõpuks kindlamat lahendust. Mitte ükski riskifaktor ei ole valuuta jaoks ohtlikum kui poliitikute keeldumine tegelike eelarveprobleemidega silmitsi seista. Kuni Euroopa võimud seda teevad, jääb euro haavatavaks.

Copyright: Project Syndicate, 2010, www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:45
Otsi:

Ava täpsem otsing