Mitu elu on eurol?

Tuleviku ennustamine on alati tänamatu töö ja nagu rahaturgudel öeldakse – keegi kunagi ei tea, mis suunas turud liiguvad. Samas saab välja tuua peamised tegurid, mis hakkavad euroala sel aastal ühes või teises suunas mõjutama ja prognoosida, milline elu ootab meid värskete euroomanikena ees.

Kahtlemata oli möödunud aasta ühisvaluuta jaoks seni rängim ning mõistagi on ligi aasta aega olnud kõigi keelel ja meelel küsimus, mis saab eurotsoonist. Kas see laguneb? Kes sealt lahkuda võib? Milline riik vajab päästmist? Pidades silmas, et euroalast lahkumiseks mehhanismid puuduvad, ongi võimalik vaid selle kokkuvarisemine, kuid tärkava maailmamajanduse ja Euroopa riikide eelarvekärbete taustal muutub eurotsooni kokkuvarisemine üha ebatõenäolisemaks, kuid kui tuua paralleel kassidega, siis mitu head elu sai raisatud.

Millised saavad olema need tegurid, millest euro ja ka enamuse Euroopa käekäik sõltub? Peamise tegurina ka 2011. aastal nähakse endiselt Euroopa suurt võlakoormust ja selle laenu teenindamist. „Eurot mõjutavad eelkõige Euroopa riikide võlakoormuse kasv ja raskused selle refinantseerimisel,“ ütles Tavid ASi nõukogu esimees Alar Tamming. „Probleemiks on ka USA võlamulli kasvamine ja katteta raha juurde trükkimine ning järjest kiirenev inflatsiooniline protsess.“

LHV valuutaturgude analüütik Risto Sverdlik rõhutab siinkohal võlakriisi tähtsust Euroopa „perifeersetes“ riikides. „Peamine küsimus saab 2011. aastal olema see, kas Kreeka ja Iirimaa kõrval levib võlakriis ka teistesse riikidesse, eelkõige Portugali ja Hispaaniasse, kuid lisaks neile tasub jälgida ka Itaaliat,“ sõnas analüütik. „Nimelt Hispaanial ja Itaalial on vaja järgmisel aastal tagasi maksta või refinantseerida väga suures summas laenukohustusi – Hispaanial umbes 155 miljardit eurot ja Itaalial ainuüksi esimeses kvartalis 115 miljardit eurot – ja Portugalil võivad tekkida raskused jätkusuutliku hinnaga finantsturgudelt raha kaasata.“

SEB ökonomist Hardo Pajula toob lisaks majanduslikele teguritele välja ka poliitilise: „Ma arvan, et peamiseks teguriks on eelkõige löögi alla sattunud riikide sisepoliitilised arengud.  Kui kokkuhoiuprogrammid valijaskonda tõeliselt pigistama hakkavad, võivad võimule tulla erakonnad, kelle valmisolek IMF-i ja Brüsseliga koostööd teha on oluliselt väiksem kui praegustel pukisolijatel.“

Eurotsooni olukorrast ja väljavaatest annavad hea ülevaate riikidele omistatud krediidireitingud. „Krediidireitingu langetamine on objektiivse reaalsuse peegeldus,“ sõnas Tamming. „Mitte krediidireitingu langetamine pole ohtlik, vaid põhjused, miks seda tehakse, ehk ohtlik on üle oma võimete kulutamine, mis lõppeb varem või hiljem fataalselt.“

Pajula lisab, et krediidireitingute langetamine omab suurt tähtsust: „Reitingute ümbervaatamised on krediidikriisi senises käigus olnud sageli olulisteks pöördepunktideks, seetõttu võivad need ka eurotsooni käekäiku olulisel määral mõjutada.“

Õnneks pole väljavaated eurole niivõrd tumedad, sest ühise rahaliidu tugevdamiseks nähakse pidevalt vaeva ja omapoolsed soovitused on ka meie asjatundjatel. „Tuleb teha täpselt vastupidist praegu tehtavale. Lõpetada pankade toetamine ehk erasektori kinnimaksmine avaliku sektori poolt,“ leidis Tamming. „Lubada investoritel ja pankadel pankrotti minna ja tunnistada kõiki laenukahjumeid nii nagu nad on ja viia kõigi riikide eelarved tasakaalu. Lõpetada Euroopa Keskpanga poolt riikide võlakirjade ostmine ja mitte refinantseerida riikide võlgu.“

Sama arvas ka Sverdlik. „Võttes arvesse, et siiani pole eurotsooni toimimise teoreetilistest aluspõhimõtetest – riike abipaketiga mitte päästa ja eelarve defitsiit hoida alla 3% SKTst – kinni peetud, siis võiks alustada pöördumisest tagasi nende põhimõtete juurde,“ soovitas Sverdlik. „Lisaks ei tohtinud Euroopa keskpank osta riikide võlakirju – ja kindlasti mitte junk-staatuses olevaid võlakirju –, kuid ka sellest põhimõttest on tänaseks loobutud.“

Kes on Eestis tänu saabunud eurole võitjad ja kaotajad? Erinevad osapooled leiavad ühiselt, et tänu Euroopa ühisrahale on suurim võitja turismindus, samas kui suurimaks kaotajaks peetakse finantssektorit, millel jäävad saamata konverteerimistasud. „Suuri võitjaid ja kaotajaid hetkel pole, sest faktiliselt oli eesti kroon juba enne euro tulekut euroga seotud. Võitjateks saab pidada poliitikuid, kes surusid oma tahte läbi, kuid see on Pyrrhose võit,“ arvas Tamming.

Siinkohal tasub tõdeda, et lühiajaliselt nõrk või nõrgenev euro ei ole eestlastele üldsegi mitte halb. Odavama valuuta toel muutub eesti eksportööridel enda kauba müümine välisturgudele kergemaks ning praeguses majandusolukorras, kus eksport on majandus edasi viiv jõud, oleks see 2011. aastal isegi tervitatav nähtus. Samas ei saa tugev eksport ja nõrk valuuta olla eesmärgiks, vaid selleks peab olema ikka elatustaseme tõus, mis eeldab siiski pikemas plaanis tugevat ja kindlat valuutat. Vastasel juhul sööb inflatsioon inimeste säästud ja imporditav kaup muutub liiga kalliks.

Autor: Fredy-Edwin Esse, California, Silvia Kruusmaa