Herkeli ajaveeb: Mupos on tulekahju

Kunagi, nüüd juba ligemale kümme aastat tagasi, oli ansamblil „Velikije Luki” hitt „Tallinn põleb”, mille järgi anti nimi ka albumile. Oli selline jõhkra sõnumiga punklugu. See kujund tuli mulle meelde, kui kuulsin Mupo juhi kinnipidamisest ja pistisekahtlusest. Tõepoolest, Tallinna juhtimine kärssab: linnapea skandaal Vene rahaga, koalitsiooni lagunemine ja üldse mitte esimene kord, kui mõnd kõrget linnaametnikku süüdistatakse korruptsioonis. Kuid ma hoolin oma linnast liiga palju, et kauem tulekahjukujundiga mängida. Kui tõsine tulekahi on, siis Mupo-s. Tõtt-öelda võinuks oodata, et nüüd taastab Keskerakond nn. tõekomisjoni volitused või vähemalt ütleb keegi, et jälle on eriteenistus poliitikasse kistud ning Keskerakonna juhitud linnaaparaati püütakse vägisi diskrediteerida. Vähemalt esimese hooga midagi sarnast ei juhtunud. Vastupidi, Koit Pikaro ütles hoopis, et on Järvikut ammu ebaausaks inimeseks pidanud ja välja tuleks vahetada 70 protsenti tema ajal Mupo-sse võetud töötajaist. Karm avaldus. Mina ei tunne Kaimo Järvikut ja ei oska temast isiklikult kõige vähematki arvata. Küll aga olen ammu tähele pannud, et Mupo näol on loodud kaasaegses linnajuhtimises mittevajalik organisatsioon. Sellega, milles Mupo on või võiks olla vajalik, saaksid hakkama ka muud linnaasutused. Tublid mupolased (ikka eeldan, et neidki on), võiksid nii tööd leida. Küll on Mupo-ga loodud ebaterve karistusasutus, mis kahandab kodanike usaldust võimu vastu, muudab normiks pigem inimeste karistamise kui linnaelu parema korraldamise. Mupo ei tee sisulist tööd, vaid suuresti imiteerib seda, ta ei loo ühiskonnale vajalikke harjumusi ja väärtusi, vaid lõhub neid. Keegi ei kiida heaks piletita sõitu, kuid mida peavad arvama väikesed trammijänesed, saades teada, et neid jahtiv organisatsioon ise on seotud suure korruptsiooniga? Lisaks meenuvad jaburad lood sellest, kuidas hakati öösel kirjutama parkimistrahve inimestele, kes olid kodumaja ees jätnud auto kaks ratast kõnniteele – ikka selleks, et teised autoomanikud liigelda saaksid. Või siis teine avalikkuse vastukaja põhjustanud lugu, kuidas kaotatud lemmiklooma kohta laternapostile kirjutatud kuulutus tõi koeraomanikule trahvi. Kas ja millega on Järvik seaduse vastu eksinud, peavad ütlema kohus ja uurimisorganid. Linnavalitsus seevastu peab lõpuks ometi ütlema, kuidas täiesti eksitava nimega asutuse ehk munitsipaalpolitsei (mis tegelikult ei ole politsei) töö ja tegevus ümber korraldada.