Bojaaridele linna ehitanud miljonärid

MSI Grupi omanikud alustasid oma karjääri kunagises Tallinna Ehitustrustis ning sõitsid 1980ndate alguses ehitama üles Siberi naftalinna Kogalõmi. Eestlaste ehitatud kortermajades eelistas elada kogu linna partei- ja võimuladvik, seal hulgas praegune Luikoili juht Vagit Alekperov. Head suhted Lukoiliga on andnud ettevõttele tööd ja leiba Venemaal tänaseni.

MSI Grupi äri alguseks ja üheks edu märksõnaks on Eestist linnulennult 3000 kilomeetri kaugusele Lääne-Siberi lõputusse soosse rajatud naftalinn Kogalõm. Handi keeles tähendab see sõna mädasood, kus mehed kaduma lähevad.

Just sinna, tõelisesse pärapõrgusse sõitsid 1980ndate alguses Eesti ehitajad. Nende seas koos peredega noored TPI lõpetanud ehitusspetsialistid, praegused MSI Grupi omanikud, aga sel ajal ehitusvalitsuse nr 7 tootmisosakonna juhina töötanud Jüri Jantšuk ja töödejuhataja Dmitri Mälson. Kuus aastat hiljem brigadir Viktor Arhipov. MSI Grupi omanikeringi ainus naine on lätlane Ludmila Kanepe, kes töötas tollal finantsistina .

Ekstreemne algus. Üheksa päeva Eestist teel olnud 32 vaguniga rong tõi Siberi sohu soojakuid, toiduaineid, ehitusmaterjale ja isegi mulda, sest sealne pinnas koosneb turbast ja imepeenest liivast.

Kondenspiima eest üüriti leedukatelt kallur kauba mahalaadimiseks, joogivee vedamiseks pesti puhtaks bensiinitsistern, õpiti küpsetama rukkileiba ja soojakusse seati sisse söökla. Vaevalt teadsid karmis kliimas pikki tööpäevi teinud praegused dividendimiljonärid, et juba mõnekümne aasta pärast teenivad nad oma äriga miljoneid kroone ning kolmekümne aastapärast võtavad nad välja ettevõtte ajaloos rekordilised 187 miljonit krooni omanikutulu.

"Iga kord, kui nende nimesid miljonäride tabelitest loen, tuleb soe tunne - omad tuttavad poisid ja nii tublid! Õnn kaasa neile!" ütleb end Saare pensionäriks nimetav kunagise Tallinna ehitustrusti ehitusvalitsuse nr 7 juht Mait-Väinu Sooäär. Tema töötas Kogalõmis 2,5 aastat ning praegused MSI Grupi omanikud olid tema alluvad.

Sooääre esimene tutvus MSI Grupi praeguste omanikega algas Kogalõmi sauna ehitusel. Ta meenutab, et eestlased ehitasid esimese hooga Siberisse vägeva sauna, mille eluiga lõppes kahjuks esimeste liikudega. Saun põles maha. Oli vaja lisakäsi, et tööliste jaoks oluline koht taas püsti panna.

Eestlaste kuldsed käed ja kvaliteetne töö. "Mulle sosistati, et Eestist on Siberisse Urengoisse läinud ehitama punt mehi, ja et neil pole selle vastu midagi, kui saaksid tööd Kogalõmis. Kutsusin siis brigaadi välja. Mehed tulid Urengoist, läki-läkid peas. Mälsonist sai sauna ehitusel töödejuhataja, Arhipovist brigadir ja Jantšukist peainsener," räägib Sooäär. 20kohaline saun koos piljardisaalidega valmis 1986. aastal. Nii kuuik Kogalõmi jäi ning on selle linna ehitusega erinevate ettevõtete kaudu seotud juba 30 aastat.

"Mina ei imesta, et nad on nii kõrgele jõudnud. Nende inimeste kohta on öelda vaid häid sõnu. Nad on ausad inimesed. Neis ühtib slaavi laiahaardelisus ja eestlaste saksapärane korralikkus, mis annabki sünergia," ütleb Sooäär.

Naftatootjad eelistasid eestimaist. Kogalõmi peetakse Lukoili mitteametlikuks pealinnaks ning naftafirma juht on selles linnas tähtsam mees kui linnapea.

Eestlaste ehitatud majad kerkisid Kogalõmi nagu seened pärast vihma ja arvatakse, et ligi pool linnast on valminud Eesti meeste kätetööna. Ehitusvalitsus nr 7 ehk CU-7 ehitas igal aastal alates 1982. aastast naftatootjatele 360 korterit, majad projekteeriti ja kõik ehitusmaterjalid saadeti kohale Eestist.

"Seal ehitasid ka lätlased, leedukad, hiljem aserbaidžaanid, kuid kogu linna võimu- ja parteiladvik tahtis elada just eestlaste ehitatud majades. Meie majad olid alati kõige ilusamad, igal aastal võtsime vastu rändpunalippe - selline elu oli," räägib Sooäär. "Mul on neist aastatest ainult head mälestused. Olime noored, julged, tugevad. Elu oli ilus," meenutab ta Siberi-aastaid heldimusega.

Sooäär ütleb, et tema sealolek jäi lühikeseks, sest naise ultimaatumi tõttu pidi ta pärast poja sündi Eestisse naasma. "Naine käis mul Siberis külas, kuid Siberi viljastavates tingimustes saime poja. Minu asemel sai Mälson ehitusvalitsuse juhiks. Nüüd on nad Eesti ühed rikkamad mehed. Aga minul on selle asemel poeg - Siberis tehtud tubli poiss!"

Kui telesaade "Subboteja" mullu Kogalõmis kohalikke küsitles, polnud inimest, kes eestlaste ehituskunsti ja soojapidavaid elumaju poleks kiitnud. Isegi ajalehes otsitakse korterit tingimusel, et see asuks just eestlaste ehitatud majas. Kogalõmis on ka Tallinna tänav.

Tänu töökusele ja abivalmidusele tekkis eesti meestel usalduslik suhe kohalike naftabojaaridega, kelle taktikepi all elu naftalinnas käib. Sooäär ütleb, et Jantšuk on suurepärane suhtleja ning just tema sai Lukoili juhtidega väga hästi läbi.

Omanikud on kaua koos püsinud. MSI Grupi meeste äri Venemaal kestab tänaseni ning kõik omanikud on tegevad grupi erinevate firmade juhtimises. 2008. aastal lõi MSI Grupp Venemaale tütarfirma Gradeks, mis ehitab elumaju ja büroohooneid Kogalõmi ja Bratskisse. Soomes asutatud tütarfirma Nordeo OY rajab aga Moskvasse Lukoili kontori juurdeehitust, mis valmib järgmisel aastal.

MSI Grupi loomise idee sündis ja teostus 1994. aasta aprillis ning emafirma ülesanne ongi organiseerida Siberis ja mujal Venemaal ehitustegevust. Lisaks tegeleb MSI Grupp kinnisvaraarendusega aktiivselt ka Eestis.

"Ühise äri idee on pärit nn meie Siberi ehitajatelt, kellel oli tänu heale, kvaliteetsele tööle ning erinevale mentaliteedile nõukogude ajal tellijaga väga head kontaktid ja suudeti säilitada hästi töötav kollektiiv ja töökorraldus," ütleb MSI Grupi üks omanikke Mati Ivask. "Mina aitasin luua oma betoontoodete tehase ja tagada tarned Eestist ehitustellimuste täitmiseks Siberis. Sel aastal tähistasime Peterburis Kogalõmis ehitamise 30. aastapäeva," räägib Ivask.

Siberis nõukogude ajal ehitanud MSI Grupi praeguste omanike ülemuseks olnud Mait-Väinu Sooäär meenutab veidraid seiku Kogalõmi ajast. Näiteks kaks korda aastas saadeti Eestist Kogalõmi neli külmutusvagunitäit toiduaineid. Samal päeval, kui Gorbatšov võttis vastu kuiva seaduse, jõudis Kogalõmi vagun Eestis toodetud viinaga. Selle saadetise eest said ülemused pragada.

Sooäär ise elas Lukoili praeguse juhi Vagit Alekperoviga ühes kortermajas. Sooääre ja Alekperovi tutvus sai alguse ebameeldivast äpardusest. Kord unustas Sooäär vannivee jooksma ja uputas all elanud Alekperovi korteri üle. Nii meeste tutvus algaski.

Eestlased mäletavad Kogalõmi ajast ka praegust Moskva linnapead Sergei Sobjaninit, kes oli aastatel 1991-1993 Kogalõmi linnapea, hiljem Tjumeni oblasti kuberner.

Nad on väga tublid, asjalikud ja imetlusväärsed inimesed. Nende edu võti on head sidemed ja lai tööpõld Venemaal. Nad alustasid umbes 25aastastena. Võib öelda, et nende edu sai alguse tänu Nõukogude Liidule. 1980, kui lõppes Olümpia hotelli ehitus, pandi ehitustehnika rongi peale ja öeldi, et nüüd lähme ehitame Tjumenisse naftalinna. Vabatahtlikud läksid, asjalikumad pandi juhtideks. Nii tehti igas liiduvabariigis, igas suures linnas. Siberis tekkis aga konkurents, ei pidanud vastu lätlased ega usbekid ning jäid ainult eestlased, kes olid kõige paremad. Kogalõm on Lukoili juhtide taimelava, kuid minu arvates on nende inimeste puhul suhe Lukoili juhtidega teisejärguline. Olulisem on nende enda suutlikkus ja tahe.