Jüri Adams: riigi raha tõi erakondadele võlad  

Kõigepealt aastad 1992–95, see on siis 7. ja 8. Riigikogu valimised kaasaarvatuna. Nendel aastatel Eesti riik ei andnud erakondadele mitte üht senti ja erakonnad ka ei küsinud riigi käest mitte üht senti, valimiskampaaniaid tehti nendest võimalustest või annetustest, mida keegi suutis korjata ja mingisugust spetsiaalselt reguleerivat normistikku selles valdkonnas ei olnud, nii et oli põhimõtteliselt sama nagu on praegu meie naaberriigis Lätis, kus siiamaani on täiesti vastandlikult Eestile olukord selline, et erakonnad ei saa riigi poolt toetust.

Läti ühiskondlikus diskussioonis selles valdkonnas on põhiküsimuseks, et kas ei peaks Eesti eeskuju järgima sellepärast, et on tekkinud olukord, kus on oht, kui vähemalt mõned erakonnad võivad sõltuda üksikute väga rikaste inimeste, keda seal nimetatakse oligarhideks, nende rahakotist, millest võib oletada, et nad siis nagu teenikvad nende oligarhide huve.

Nüüd järgmine periood algab siis VIII Riigikoguga, õieti ta algab juba VII Riigikogus. 1994. aastal võeti vastu erakonnaseadus, tähendab selle esimene variant, ja selles variandis oli siis ka ühe paragrahvi üks lõige, kus oli öeldud, et erakonnad hakkavad saama riigi poolt toetust proportsionaalselt Riigikogus saavutatud kohtade arvuga ja et see mehhanism käivitub alates VIII Riigikogu volituste algusest. Nii et põhimõtteliselt oleks pidanud see käivituma 1995. aasta aprillikuust. Mul ei ole õnnestunud siiski leida kuskilt mingeid andmeid, et 1995. aastal oleks erakonnad saanud toetust, aga kindlasti oli 1996. aasta riigieelarves sees toetus erakondadele ja selle toetuse kogusumma oli 5 miljonit krooni.

Nüüd, järgnevatel aastatel see kord natuke tõusis, kord, kui oli negatiivseid lisaeelarveaastaid, siis vähenes, kuid põhitendents oli ikkagi tõusu suunas nii, et järk-järgult jõuti sellelt viielt miljonilt kroonilt aastaks 2003 20 miljoni kroonini aastas, mille riik jagas erakondade vahel ära. Peab ütlema, et nende aastate valdav filosoofia selles küsimuses oli see, et riigi toetus peaks olema minimaalne rahasumma, mis võimaldab erakondadel ülal pidada valimiste vaheajal oma büroosid ja muid niisugusi struktuuriüksusi ja et need toetussummad on kindlasti liiga väikesed, et neid oleks võimalik või mõeldav kasutada valimiskampaaniates.

Samal perioodil toimus ka erakonnaseaduse vastav areng.  Selle arengu kõige olulisem tähis oli aasta 1999, kui täiendati erakonnaseadust väga pika spetsiaalparagrahviga, mille pealkiri oli "Erakonna vara ja selle finantseerimine". Seal olid küllaltki üksikasjalised reeglid, millised annetusi ja kuidas võib vastu võtta, milliseid ei või vastu võtta. Arenesid ka selle avalikustamise erinevad vormid paralleelselt Interneti kasutamise paisumisega meil. Igatahes perioodi lõpuks, tähendab 2003. aastaks oli avalikustamise küsimuses jõuti selleni, et kõik erakonnad olid kohustatud pidama elektroonilist annetuste registrit, millele juurdepääs oli praktiliselt igal kodanikul ja see ei käinud mitte ainult siis nende rahade kohta, mida kasutada valimiskampaaniateks, vaid ka valimiskampaaniate vaheaegadel.

Annetuste põhireegel tookord oli see, et annetus peab olema seotud kindla annetaja nimega, kas siis inimese või juriidilise isikuga. Anonüümseid annetusi ja sularahaannetusi ei toetatud.

Sellel ajal tekkis ka nagu esimene probleem annetustega, nimelt selgus, et ilmselt oli terve hulk annetajaid huvitatud sellest, et avalikkus ei saaks teada nende nimesid ja ilmselt ei olnud see tookord seotud mitte erakondade huvidega, vaid pigem annetajate huvidega. Ja minul on selle kohta niisugune seletus, et kuna ühel varasemal perioodil, nimelt aastatel 1995–99 oli Eestis selline, ütleme, offshore'desse suunatud majandustegevuse, mille ilmne siht oli maksumaksmisest kõrvale hoida, selle kõrgaeg, siis tõenäoliselt oli tegemist mitte niivõrd muuga, kuivõrd sellega, et annetajad pigem olid huvitatud oma nimede varjamisest Maksuameti ees.

Järgmine periood algab siis aastaga 2003. 2003. a valimised võitnud koalitsioon 2003. a lõpul, tähendab siis selle parlamendi perioodi esimese aasta jooksul, viis läbi väga olulise seaduse ja ka poliitika muudatuse, millele ma ei oska praegu anda mingit paremat nimetust, kui ma kasutan selle kohta nimetust "2003. aasta pööre" ja sellel pöördel oli kaks olulist sisu.

Üks oli see, et hüppeliselt kasvas erakondadele riigi poolt antava aastase toetuse kogusuurus. Kui eelneval 2003. aastal oli see olnud 20 miljonit krooni, siis 2004. aastal oli see kolm korda suurem, nimelt 60 miljonit krooni, edaspidi see veel kasvas 90 miljoni kroonini. Ja et mitte seda teemat enam nimetada, siis viimased kaks aastat ja ka kolmas aasta on toimunud väikene vähenemine, nimelt üldsumma on olnud 84,69 miljonit krooni, mille arv eurodes on 5 412 678 eurot.

Nüüd selle pöörde teine aspekt oli seaduste muutmine. Väga suur osa nendest annetusi puudutavatest normidest, mis olid seaduses enne 2003. aastat, visati sealt välja ja etteruttavalt võiks öelda, et eelmise aasta kevad-suvel te võtsite siin vastu järjekordse erakonnaseaduse muutmise seaduse, mis nüüdtänavu aasta 1. aprillist jõustub ja sellega suurem osa 2003. aastal välja visatud materjali sisuliselt seaduses taastatakse, kuigi mitte kõik. Nii et ma ütleksin: arenguruumi veel on, et jõuda 1999. aastale järele. Ja kõige huvitavam 2003. aasta suurtest muudatustest oli see, et selle seadusega keelustati juriidiliste isikute annetused erakondadele.

Nüüd mõni sõna nende muudatuste tagajärgedest. Nende muudatuste tagajärjed olid arvatavasti sellised, mida muudatuste tegijad kas oma vähese elukogemuse või mõõdutunde puudumise või mingitel teistel põhjustel ei osanud ette näha. Ma lähtun ikka oletusest, et nad tegid oma arusaamiste järgi parimat ja püüdsid olla oma kodumaale nii kasulik kui võimalik, aga hüppeline toetuste kasv viis põhimõtteliselt valimiskampaaniate rahastamise tüübi muutusele. Kui enne 2004. aastat oli niimoodi, et erakond kogus annetused, kogutud annetuste baasil viidi läbi valimiskampaania, siis peale 2004. aastat hakati valimiskampaaniaid tegema võlgu. Ja need võlad kaeti valdavalt järgmistel aastatel riigi poolt antud toetustest.

See oli üks niisugune põhiline asi. Sellel on mitu naljakat järeldust. Üks on see, et kui enne 2004. aastat tegelesid erakondade juhtkonnad aasta enne valimisi palehigis igalt poolt annetuste hankimisega, siis see intensiivne töökohustus kukkus ühelt poolt ära, erakondades saadi kergemini juhtida ja tööd teha, teisest küljest aga paraku katkes ka paljude suur- ja keskmiste annetajate harjumus regulaarselt teha annetusi valimiskampaaniateks. Nii et see on üks niisugune järeldus.

Teine järeldus, mis sellest tuleb teha, on see, et juriidiliste isikute annetuste ärakeelamine tegelikult ei teostunud. See on üks nendest samadest asjadest, mis on analoogilised nagu näiteks kuiva seadusega mitmel pool maailmas. On teatud asjad maailmas, mida on targem mitte keelata, kuna valdav osa inimesi, kes seda keeldu peaksid enda peale rakendama, ei käsitle seda käsitle seda keeldu vajaliku ja õiglasena ja hakkavad seda tegelikuses elus lihtsalt ignoreerima.

Juriidiliste isikute annetused on põhiliselt säilinud, aga need on võtnud sellise kuju, et esiteks, nad enam ei kajastu nendes arvudes, mida erakonnad esitavad Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjonile ja mis seal avaldatakse. Ja ilmselt need annetused suurel määral tehakse niimoodi, et mitmesuguste kampaaniakulutuste arved makstakse kinni ja tõenäoliselt sellega kaasneb päris palju raamatupidamislikku võltsimist. See on ühesõnaga teine järeldus: legaalse valimiskampaaniamajanduse kõrvale tekkis nii-öelda varikampaaniamajandus, mis on küllaltki mahukas ja mille suurust ma püüan ka edasi natuke iseloomustada.

Siis võiks veel ühe tulemusena öelda, et kuna 2009. aasta mitmesugused normid, mis kindlasti ei olnud täiuslikud ja lõplikud, visati 2003. aastal välja, siis põhimõtteliselt avanes tee legaalsel viisil teostada seda, mida ajalooliselt meil on nimetatud administratiivse ressursi ärakasutamiseks, see tähendab põhiliselt kohalike omavalitsuste rahaliste või muude võimaluste ärakasutamine poliitiliste kampaaniate läbiviimiseks. Mulle tundub, seda on nüüd ka ajalehed või meedia küllaltki kinnitanud ja kinnitavad ka eksperdid, et küllalt massiliselt käivitusid nähtused, mis näiteks meist idapoolsetes riikides on tihtipeale tuntud venekeelse terminiga otkat, mis tähendab sisuliselt, et ettevõtjaid kohustatakse kandma teatud osa oma tulust üle, kas kellelegi konkreetsele ametnikule või võimulolevale erakonnale või leitakse mingisugune teine illegaalse sundmaksustamise nähtus. Ma arvan, et sellel on ka teatud põhjuslik seos 2003. aasta pöördega.

Nüüd edasi. Natuke hinnata erakondade vajadust raha järele ja kampaaniakulutusi – see ei ole väga kerge sellepärast, et vähemalt minule ei ole teada, kas kuskil on säilinud mingisugused arvandmed 2003. aastast ja varasematest aastatest. 2004. aastast alates on arvaandmed olemas siin Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni koduleheküljel avaldatud aruannetes ja nendest saabki nagu hetkel lähtuda. Nende aruannete järgi tuleb välja umbes selline üldine pilt, et viimaste Europarlamendi valimiste üldkulud olid erakondadel deklareerituna kuskil 26 miljonit krooni. Me arvestame neid keskmiselt ühe Europarlamendi koha kohta siis umbes 5 miljonit krooni. Seda kinnitavad ka mu ekspertide arvamused. Nüüd, mis puutub Riigikogusse, siis 2007. a on erinevad – ma ei saa kahjuks teile seda tabelit näidata, aga see on olemas ka korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni aruandes, aga n-ö suuremad ja edukamad erakonnad finantseerisid kampaaniat keskelt läbi kuskil 1,5 miljonit krooni umbes saadud Riigikogu koha kohta.