Peagi lõppeva majanduskriisi väheräägitud külg

Majanduskriis on jätnud tööta kümneid tuhandeid, vähendanud sissetulekuid sadadel tuhandetel. Kuid selle kõige kõrval on üks oluline grupp, kellest selles kontekstis kui kannatajatest eriti ei räägita. Need on need, kellest väga palju sõltub. Ettevõtete ja organisatsioonide juhid. Ja mitte niivõrd ja pelgalt tippjuhid kui just keskastmejuhid.

Inimesed, kes headel aegadel, mil muudkui laieneti, said päevapealt ülemuseks, ja kes mõnikord käsi mustaks tegema enam ei vaevunudki. Kes said hea koolituse ja aja atra seada. Hea aeg soosis tunnet, et kõik tehakse õigesti. Sissetulekud suurenesid, sõna "juht" oli seltskonnas kadestatud liides.

Siis tulid halvad ajad. Organisatsioone tõmmati kokku, osakondi liideti, juhtidele pandi pidev aruandekohustus, surve kõrgemalt poolt ja innustuskohustus kohkunud töötajatele.

Nad pidid oma inimesi innustama olukorras, kus müük oli igasugustele pingutustele vaatamata vilets ning tihti oli ainsaks lootuskiireks, et küll läheb paremaks. Varsti. Millalgi. Kunagine muster, kus igale uuele töölõigule eelnes koolitus ja kohanemisfaas, unustati. Hakkas toimuma kõik korraga, juhid pandi tegema tööd, milleks nad polnud kvalifitseeritud. Või ütleme nii - nad kvalifitseeriti tööd tehes.

Juhtide valulävi on keskmisest kõrgem, kuid on näha, et ka nendel hakkab väsimus tekkima. Kaevelda ka ei julge, sest silme ees on oma vanemad ja vanavanemad ning nende elu paarkümmend aastat tagasi.

Aga üha pikenevad tööpäevad vahelduvad unehäiretega, kunagised terved inimesed on hakanud haigeks jääma. Õnnelikud on need, kel luksus haigena koju jääda. Seltskonnas on hakatud juhtidele kaasa tundma.

Õnneks on toimuval ka hea külg, mis seni aidanud vastu pidada. Süvenenud on meie- tunne, meeskond hoiab enam ühte. Juhid hoiavad enam ühte. Kogu ühiskond hoiab enam ühte.

Kannatused seovad. Isegi avalik ja erasektor näib hoidvat ühte, probleemid ju kõigil samad - raha on vähem, tööd rohkem, stress suurem. Erasektor näeb, et avalikus sektoris on vähem laristamist, ja avalik sektor on aru saanud, kust raha tuleb.

Õhku on välja lastud kõigist. Nii ettevõtetest, ametiasutustest kui ka inimestest. Maa peale on tagasi toodud noored kogemusteta töölesoovijad, kes buumiajal ilma 15 000kroonise palgata laua taha ei istuda ei kavatsenud.

Olen optimist ja usun, et Eesti majandus jätkab neid kosumishäälitsusi, mida ta üha valjemalt kõlada laseb. Sest kõige muu hea kõrval näeb siis ka Eesti juhte jälle elurõõmsamatena. "Au tööle!" kõrval meenuvad muudki elu mõtted.