Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti pensionifondides on üle miljardi euro rahva raha

Silja Saar 25. jaanuar 2011, 00:00

Ajakirjanduses peaks olema fakt püha ja kommentaar vaba. Mõistan, et kindlasti on pilkupüüdev (loe: populaarne) anda näiteks III samba investeeringule hävitav hinnang. Ent kas see ikka tugineb faktidele ja arvestab ka tegelikkust mõjutavaid hoiakuid?

Esmalt siis mõni fakt. Niinimetatud kohustusliku kogumispensioniga on Eestis seotud üle 608 000 inimese. Tegelikult on enamus meist teinud otsuse liituda kogumispensioni süsteemiga vabatahtlikult.

Kohustuseks on vaid see, et raha suundub kohustuslikus korras regulaarselt liitunu pensionikontole. Keskmiselt on igal II sambasse kogujal praegu kontol umbes 1500 eurot.

Vabatahtliku pensionikogumisega on seotud pea 50 000 inimest ning keskmiselt on igal III sambasse investeerival eestimaalasel kogutud umbes 1440 eurot.

Seega kokku on Eesti inimestel pensionifondides üle miljardi euro. Mis teeb keskmiseks pensionisäästuks inimese kohta pisut enam kui 800 eurot (võrdluseks Soome igakuine minimaalne pension on umbes 600 eurot).

Muudes fondides ja väärtpaberiportfellides on Eestis eraisikutest säästjate-investeerijate raha kokku ligi kolm korda vähem kui pensionifondides. Seega saaks keskmise arvestusega iga eestimaalane siit oma säästudesse juurde umbes 300 eurot.

Kui vaadata eelpool nimetatud arvude muutusi nii kriisis kui ka kriisijärgsel perioodil, siis on näha vaid noorte kohustuslike liitujate lisandumist II sambasse. Seega pole kiratsejaks mitte üksnes III sammas, vaid Eesti investeerimisturg laiemalt (v.a deposiiditurg).

Hoiakud on määravad. Selgitada kõike eeltoodut vaid usalduse puudumisega oleks liiga lihtne. On sellest palju olulisemaid hoiakulisi põhjuseid, millest toon välja neli mõjukamat.

Esiteks psühhasteenia ehk otsustamatus. Kuigi eluprobleemid vajavad kõigil vaagimist, jääb psühhasteenik neid vaagimagi. Enamik meist isegi juba adub rahasäästmise ning selle investeerimise vajadust, ent ei suuda säästa. Ilma sunnita säästavad paraku ainult vähesed.

Teiseks. Vähene teadlikkus, mida võib ka vähese kogemuse alla liigitada. Rahaasjade korraldamist, sealhulgas investeerimist on õpetatud üksikutele ja enamik on iseõppinud.

Kahtlemata on tegu "ainega", mida ilma kõva praktikata omandada pole võimalik. Et aga pea ees tundmatus kohas vette hüppamist on meil lapsest saadik keelatud, püüame hoolikalt ka sellest "lombist" kaarega mööda minna…

Kolmandaks põhjuseks on vastutustundetus. Kahekümnendates eluaastates noortele ei saa pahaks panna keskendumist lühiajaliste elu tipphetkedele nagu pidutsemine, reisimine, sõpruskonnaga lävimine jms. Seevastu 35+ piiri ületanutelt eeldaks juba pikema perspektiivi adumist.

Ning sellega seonduvalt ka võimalikke (sise)analüüse teemadel, milline võiks elu välja näha kunagi hiljem - noorusliku välimuse kolletudes, energiatagavarade vähenedes või ka mõistuse võimalikul nüristumisel.

Neljandaks ei saa mööda äärmuslikkusest. Eesti paistab ruumi olevat vaid ühele tõele ja hoidku alt need, kes seda eiravad. Pensionifondid pole end kunagi esitlenud kui üht ja ainsat võimalust säästa ja investeerida.

Nad pakuvad vaid üht võimalust mitmest, olles siiski deposiidi kõrval üks madalama barjääriga sisenemisvõimalus säästjate-investeerijate ridadesse.

Kokkuvõttes pole kogu pensioniks ettevalmistuse, sealhulgas selleks raha kogumise teemal mõistlik keskenduda mitte n-ö välisele populaarsusele, vaid sisulisi valikuid mõjutavatele faktidele ning hoiakutele. Loodan, et meedia leiab edaspidi enam aega ja huvi sellesse mitmetahulisse teemasse rohkem süüvida.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:46
Otsi:

Ava täpsem otsing