Pühapäev 26. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

"Olen oma optimismiga valge vares"

24. jaanuar 2011, 09:42

Buumiaegses Eestis oma süngete hoiatustega kriitikat pälvinud Danske panga peaanalüütik Lars Christensen tunnistab nüüd, et on oma optimismiga jälle valge vares investorite ja poliitikute seas.

Toonase pessimismi kohta ütleb ta, et ujub täna jälle vastuvoolu, olles kriisist ehmatatud investorite ja poliitikategijate seas „veidralt optimistlik“.

Kahtlesite viimase minutini, kas Eesti pääseb devalveerimisest ja liitub euroga. Nüüd on see sündinud. Paul Krugman ütleb, et ei tea kas õnnitleda Eestit või kaastunnet avaldada. Mis on Teie arvamus?

Kahtlesin viimase minutini pigem euroala kui Eesti pärast. Et keegi ütleb euroalal, et praegu uusi liikmeid vastu ei võta. Eestil vedas – usun, et nüüd tuleb euroala laienemises väga väga pikk vaheaeg. Õnne oli Eestil ka liitumistingimuste täitmisega – Leedul inflatsiooninäitajaga sel moel ei vedanud.

Ma nõustun Krugmaniga selles osas, et eurol on plussid ja miinused. Mis puutub devalveerimisse, siis minu seisukoht on alati olnud, et see on poliitilise valiku küsimus. Ujuva kursiga Island on kriisist kiiremini toibunud kui Läti, samas on Saksamaa ja Soome väga edukad eurotsoonis. Seotud või fikseeritud kurss – see üksi edu ei taga.

Millist mõju euroga liitumisest oodata?

Ma ei tähtsustaks seda üle. Kui Eesti oma riigi rahanduse korras hoiab ja jätkab tööturu reforme, on väga head võimalused kriisist edukalt toibuda. Kui Eesti ütleb, et oleme nüüd euroalas sees ja võime käituda nagu Kreeka, siis saabki Eestist üks Kreeka.

Kas euro tõstab usaldusväärsust kogu piirkonna suhtes – see oleks olnud nii, kui Läti ja Leedu olnuks euroga liitumisele lähemal. Ma ei usu fikseeritud tähtaegu nagu praegu on aasta 2014. Rahandus peab korras olema mitte euro, vaid selle pärast, et tuludest rohkem ei saa kulutada.

Mis võib Lätile ja Leedule takistuseks saada?

Lätis on riigi võlakoorem suur probleem. Leedus on rahandusministril üksi väga raske defitsiiti kärpida – valitsus sõdib nii isekeskis, presidendi kui ka avalikkusega. Ja kui ka õnnestub euronormid täita, on küsimus, mis meelsus valitseb sel hetkel euroalal, kas liit on valmis laienema. Võtma vastu Läti, mis on saanud abilaene ELilt ja IMFilt, ajal, mil euroala arutab Kreeka, Iirimaa ja Portugali võlgade restruktureerimist. Poliitiline dünaamika on väga keeruline ja seda kartsin ma ka Slovakkia ja Eesti puhul.

See on aga hea, et Euroopas on tugev poliitiline tahe eurot kaitsta. Vajalik lahendus on lõpuks alati leitud.

Jean-Claude Trichet hoiatas Eestit inflatsiooni eest. Nüüd olemegi hädas.

Praeguse inflatsiooni näol ei ole tegemist püsiva hinnatõusu probleemiga. Inflatsioon on kõrge, kuid seda kannustavad ajutised tegurid - energia ja toidu hind ning üleminek eurole, mis üldise hinnatõusu ootuse tõttu on ka teistes riikides hindu kergitanud.

See ei jää püsima. Nagu ütles minu suur eeskuju Milton Friedman, on inflatsioon alati ja kõikjal rahapakkumise küsimus. Ja kui vaadata rahapakkumise kasvu, uusi laene, tööturu olukorda ja võimsuste kasutamist, siis need viitavad kõik pigem deflatsioonile. Kui ettevõtjad jätkavad hindade tõstmist, siis ühel hetkel inimesed lihtsalt ei osta enam. Töötutel pole selleks raha.

Ja ei maksa unustada, et rahapakkumine ja inflatsioon on euroalal Euroopa Keskpanga, mitte Eesti poliitikute reguleerida. Eesti poliitikud saavad hea seista eelkõige selle eest, et turul konkurents toimiks.

Kas inflatsioon teeb tühjaks vaevaga saavutatud nn sisemise devalveerimise?

Siin on paradoks jah. See risk on, kui inflatsioonist tekib palgatõusu surve, mis omakorda toidab inflatsiooni. Kuni seda pole juhtunud, jätkub konkurentsivõime paranemine. Palgad peavad veel alanema.

Euro ei lahenda strukturaalseid probleeme – kus on kõige pakilisem muudatuste vajadus?

Tööturul tehtu on samm õiges suunas. Samas terendab Eestile väga suur probleem demograafilisest olukorrast. See on Eestile palju laastavam kui kinnisvaramull, mille tagajärjed on võimalik mõne aastaga likvideerida. Kui Eesti tööealiste inimeste arv järgmistel kümnenditel kolmandiku võrra väheneb, on see tohutu muutus majanduses ning valitsuse tuludes ja kuludes. Aga seda on täna raske aduda – kinnisvaramull oli selge ja silmaga nähtav, demograafilised muutused mitte. Ja sellega seostub immigratsiooni teema, mille üle käivad teravad vaidlused. 

Kas Eesti lihtne maksusüsteem on oma töö teinud ja aeg on kasutusele võtta Euroopalik astmeline tulumaks?

Euroopalik või Skandinaavia ei tähenda veel kvaliteedimärki. Rõhutaksin, et Skandinaavia riigid ei loonud heaolusüsteemi enne, kui nad jõukaks said. Kui tahate vaeseks jäädagi, siis palun, kehtestage kulukas süsteem enne jõukaks saamist. Olen jätkuvalt seda meelt, et Euroopal tuleks pigem kopeerida Eesti ühtlase määraga süsteemi ja mitte vastupidi. Sama ütlen ettevõtete maksustamise kohta. See on lihtne ja selge ja investoritele atraktiivne. Iseküsimus on maksustamise tase – tulud peavad vastama soovitud kuludele. Tuluvahede tasandamiseks ühiskonnas ei ole aga maksusüsteem tõhus vahend – tahate vaesemaid aidata, saatke tšekk. Jäävad ära igasugused kõrvalmõjud maksude muutmisest.

Mis aitaks vähendada tööpuudust?

Kui minna aktiivsete tööturumeetmete teed, siis tuleb endale aru anda, et see on väga kulukas lahendus. Ei saa niisama lihtsalt Skandinaavia mudelit kopeerida, seegi vajab palju muutmist. Põhja-Koreas pole üldse tööpuudust - see ei tähenda, et see on hea majandusmudel.

Ma olen väga skeptiline kiirete lahenduste osas nagu Taanis omal ajal varane pensionileminek. Me ei lahenda probleemi riiklike meetmetega, mis olukorda näiliselt parandavad. Mida vaja on, on majanduskasv. Ja stabiilse kasvu jaoks on vaja korras riigifinantse, et sealt mingeid šokke ei tuleks, reformide jätkamist, head maksukeskkonda. Vabandust, ma kõlan nagu valitsus.

Kas Balti riikide majandus on stabiilsel kursil või on taas oht kreeni vajuda?

Tundsin end väga üksi, kui ma 2006-2007. aastal riskide eest hoiatasin. Nüüd olen optimismiga jälle valge vares investorite ja poliitikategijate seas, kes näevad kriisist hirmununa kõikjal juba uusi ohte. Balti riigid on mullistustest lahti saanud. Selleks korraks. Tasakaalutus võib uuesti tekkida, kui sisenõudlus taastub. Minu suurim mure on pigem avaliku sektori rahandus – et see käest lastakse.

Minu optimism Balti riikide suhtes on kriisiga kasvanud - väga meelekindlalt on püsitud õigel kursil. Siin suur tunnustus ka tavainimesele.

Mida näeme - majandus on toibumas – Eestile prognoosime sel ja tuleval aastal 3,9% suurust SKP kasvu. Kasvu veab eksport, eratarbimine kiratseb. Inflatsiooni ma ei karda.

Euroalal ei pea ma õigeks välistada võlgade restruktureerimist või mõnede riikide euroalalt lahkumist. Kui see aga toimub, on turud selle juba ammu hindadesse sisse rehkendanud ja mingit šokki ei tule. Ja see kõik ei tähenda euro kokkuvarisemist.

 

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. January 2011, 08:09
Otsi:

Ava täpsem otsing