Töösturi ja teadlase vahel laiub surmaorg

Uskusin siiani kindlalt, et ettevõtjate ja teadlaste vaheline koostöö muutub iga päevaga üha tõhusamaks. Ent pärast kohtumist TTÜ professori Mart Miniga ma selles enam nii kindel ei ole. Õigupoolest sain suure üllatuse osaliseks, kui professor Min minu kujutelmad pea peale pööras.

Selgub, et istume oma mätta otsas ja imetleme iseenda naba. Nimelt rääkis viimase kolme-nelja aasta jooksul mitmes riigis endaloodud leiutisi patenteerinud Mart Min, et Eesti tehnikateadlaste saavutused jõuavad vaid harva tootmisse. Ja veel harvem jõuavad need kodumaal tootmisse. Mini argumendid panevad mõtlema - tõepoolest rahastatakse meil vaid akadeemilist teadust, mille tulemus on artikkel, tööstus aga vajab reaalselt töötavat masinat, mitte jooniseid või patendipaberit. Pealegi on Eesti tootjate võimekus midagi algusest lõpuni valmis teha, tootma hakata ning sellele üleilmne turg leida pehmelt öeldes nigel.

Kuuldavasti liigitatakse teadlasi lausa puhasteks teadlasteks ja määritud sõrmedega teadlasteks. Esimesed on sellised, kes ei määri oma käsi maiste asjadega, teised need, kes alalõpmata kusagil laborinurgas või töökojas midagi toimivat valmis üritavad nokerdada.

Nii ongi välja kujunenud kahe äärmuse vahel kõlkuv nonsenss - tööstus ei vaja teadustööd ja teadlased ei taha tööstusega tegeleda.

Kunagi 1990ndate aastate keskel üritas Nokia asutada Eestisse 250 inseneri ja teadlast koondavat innovatsioonikeskust. Kõik oli ilus seni, kuni hakati inimesi värbama - selgus, et Eestist pole võtta kümnendikkugi vajaminevast spetsialistide hulgast. Nüüd on sama asi kavas ABB-l, tõsi, elektrotehnikaseadmeid tootev kontsern plaanib luua 30 spetsialistist koosnevat arendusüksust.

Loodetavasti läheb Eestisse miljoneid eurosid investeerinud ABB-l Nokiast paremini ning tänu sellele elavneb ehk ka teadlaste ja töösturite koostöö.