Poliitikud kajakate kombel prügimajanduses

Prügimajanduses on Äripäeva meelest olnud võimulolijate otsused lühinägelikud ja riigile kahjulikud.

Tänane Äripäev peab taas vahendama lugejatele prügisõja rindeteateid. See sõda kestab juba mitu aastat, lahingud lähevad järjest agressiivsemaks ning vaherahu ei paista.

Võitlevaid pooli on ses sõjas vaid pealtnäha kaks - riigile kuuluv Eesti Energia ja Euroopa suure jäätmekäitluskontserni Veolia siinsed ettevõtted. Taustal löövad kaasa poliitikud, kel omad huvid, mis kahjuks ei kattu riigi huvidega. Veolia poolel mängivad teist viiulit reformierakondlased. Eesti Energia on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kureerida, kuuludes rohkem IRLi mõjusfääri.

Lubadused ja tegelikkus. Reformierakonna peasekretär Kristen Michal kinnitab tänasel arvamusküljel, et erakond seisab kindlasti selle eest, et nii ettevõtjail kui ka eraisikuil oleks tagatud elektri ja soojuse saamine odavaima võimaliku hinnaga. Samal ajal võitleb erakond aktiivselt suurkontserni ärihuvide eest. Olgu selle tõenduseks või Dalkia kaudu Veolia kontserni kuuluva Tallinna Kütte endise advokaadi ja praegu Reformierakonna valimisnimekirjas riigikokku kandideeriva Kaja Kallase koostatud muudatus monopolide ohjamise seaduse eelnõusse.

See ei läinud tänu meediale läbi, sest see oleks taganud ettevõttele pealinnas soojamonopoli ja tõmmanud peale kriipsu Eesti Energia plaanidele rajada prügipõletustehas Irusse, hind, millega inimesed toasooja pidanuks ostma, oleks olnud kõike muud kui odavaim võimalik. Aitäh eest ei hakka ükski poliitiline jõud sellist võitlust pidama.

Eesti riigi huvides on, et Eesti Energia oleks võimsam ettevõte. See on energiajulgeoleku üks eeldusi. Seegi on riigile kasulik, kui Eesti Energia suudab müüa energiat välja järjest rohkem - suurem majanduskasv, tasakaalustab väliskaubandust. Ja mis seal salata ka väike puhver valitsejaile dividendide näol, mida oleks Eesti Energiast võimalik välja pigistada. Prügipõletustehas pakub konkurentsi Tallinna Küttele - on olemas ka surve toasooja hindadele.

Ent vaatame arve. Eesti Energia paneb 100 miljonit eurot tehasesse, mis tuleb nii võimas, et talle Eestis tekkivast prügist ei piisaks ka nüüd, kui konkurent on oma tehase rajamise plaanist loobunud, ja jääb vaid prügi ladestamise peale. Prügimägedesse ladestatakse põletatavat prügi 300 000 tonni aastas ja ainuüksi Eesti Energia tehas kasutaks sellest ära 220 000 tonni. Paistab, et prügikäitlejad peaksid prügitekitajaile hakkama prügi eest hoopis peale maksma… Või teisalt - kas riik peab ikka kandma Eesti Energia, st Iru Soojuselektrijaama riske?

Kahe suurkontserni huve arvestades tuleks ilmselt hakata prügi Eestisse vedama. Eesti Energia aga hakkaks ka puitu ahju ajama. Ja sajad miljonid kroonid, mis kulusid europrügilate ehitamisele, tuleb kirjutada korstnasse.

Prügi põletamine energia ja toasooja tootmiseks on toimetuse meelest parem variant kui prügi ladestamine. Ka esteetilises mõttes. Konkurents pealinna soojaturul on hea, kaks põletustehast võiks ka isegi olla (aga tuleb vaid Eesti Energia oma). Aga kõige parem oleks, kui poliitikud ei käituks endale rahastajaid hankides nagu kajakad prügimäel.

Autor: ÄP