Valik tuleb teha efektiivsuse ja riigile vajalike kulude vahel

Mõne poliitiku arvates saab makse alandada seni, kuni riigikassas jätkub raha peaministrile palga maksmiseks. Kuigi milleks sedagi relikti hoida, kui järjest väheneva maksukoormuse tulemusena lõpetab riik de facto eksisteerimise? Sellise perspektiivi vältimiseks tuleb loobuda maksude lõputu vähendamise ideoloogiast ja tunnistada, et ükski maks pole tabu. Lõpuks tuleb maksupoliitilised valikud teha majandusliku efektiivsuse ja iseseisvale riigile vajalike kulude vahel.

Peame leidma kompromissi. Vaidlustes on jäänud tahaplaanile maksusüsteemi võimaluste kasutamine üldise heaolu suurendamiseks. Äärmusse kaldumine ei taga jätkusuutlikku keskkonda, kui puudub mõistlik kokkulepe heaolu jagamiseks. Seega on vaja leida kompromiss, mis motiveeriks ettevõtjaid, kuid oleks ka piisav sotsiaalse tasakaalu loomiseks.

Diskussioon peaks toimuma mitte üksikute maksude muutmise üle, vaid süsteemi üle, arvestades nii efektiivsust kui ka mõju sotsiaalkindlustusele, tervishoiule, haridusele, kultuurile. Majandusel tervikuna võib ju ülihästi minna, aga see ei pruugi enamiku heaolu positiivselt mõjutada. Raskel ajal võidakse maksude kruvimisega lasta maksumaksja "verest tühjaks" või kulutada heaoluteenustele ebamõistlikult palju (vahetult enne kriisi kasvatati eelarvet unistuste täitmiseks lausa 25%). Kõigile kindluse andmiseks võiks poliitilise kokkuleppega sisse seada optimaalse maksukoormuse vahemiku ehk ülemise ja alumise maksupiiri. Maksud muutuks kindlas vahemikus, välistades drastilised pöörded, mis võivad kaasneda poliitiliste muudatustega. Alampiiriga määrataks heaoluteenuste tasemele baas, mida ei kärbita. Teenuste mahu suurenemine sõltub majanduslikust efektiivsusest, sest teenuste lagi on maksukoormuse ülemmäär. See annab ettevõtjaile märku maksukeskkonna stabiilsusest. Ühtlasi annab tunnustatud vahemik süsteemile piisava paindlikkuse muutustele reageerimiseks. Teenuste mahu ja valiku suurendamine ja vähendamine toimub kokkulepitu piires. Nt tasuta haridust saab laiendada kasvust tekkivaist vahendeist või uue maksu rakendamisest, kui see mahub kokkulepitud piiresse.

Milline maksupoliitika on aga piisavalt efektiivne? Missuguse maksukoormuse juures luuakse piisaval tasemel teenuseid? Ehk näitab seda maksukoormuse osatähtsus SKPst, mis Eestis on kolme aasta jooksul kõikunud 32,2-36,4% vahel, jäädes ELi keskmisest (39%) madalamaks ka kriisi ajal. See võikski olla maksukoormuse vahemik, kuna hõlmab nii buumi- kui ka kriisiaastaid. Me peamised konkurendid on Euroopas, võrdleme ka konkurentsivõimet selle alaga.

Iseseisvuse säilimise seisukohalt ei pea ma reaalseks alandada makse teatud piirist allapoole ja võimalik pole tõsta makse kõrgusele, mis kahjustaks riigi konkurentsivõimet. Lepime seepärast kokku üldise maksukoormuse vahemiku.