Tallinna linnaisade seikluslik relvaäri Aafrikas

Mullu suvel pöördus "Pealtnägija" ajakirjanike poole üks meremees. Ta rääkis põneva loo Keskerakonna ühe juhtpoliitiku Toomas Vitsuti seotusest kahtlase rahvusvahelise relvaäriga Vahemerel. Lugu oli nii uskumatu, et ajakirjanikud saatsid jutustaja viisakalt koju. Detsembris oli merekaru tagasi - näpus kaks paberit ja sadakond fotot.

"Teades teid, et enne valimisi te püüate mingisuguse kuradi jamaga üle valada, siis ma olen loomulikult..., te peaks aru saama, ettevaatlik selliste asjade suhtes," ütles Toomas Vitsut telefoniintervjuus "Pealtnägijale".

Vitsut oma äridest ei rääkinud. 2005. aasta novembris väitis Vitsut Urmas Oti saates "Happy Hour", et tema sissetulek pärines vaid linnakassast ja ettevõtete nõukogudest, kus ta poliitikuna istus. Vitsut ei maininud sõnagagi, et juba pool aastat varem oli ta sukeldunud laevandusärisse. Ta oli osanik firmas Eastern Shipping Group, partneriks tema nõunik, praegune Tallinna linnavalitsuse linnaplaneerimisameti juhataja Toomas Õispuu.

"Tähendab, see oli tema ettepanek ja ma mõtlesin, et miks ka mitte," meenutas Õispuu, kelle kinnitusel kutsus salapärasesse ärisse teda just Toomas Vitsut.

Meestele kuuluv ettevõte palkas Eestist neli meremeest, saatis nad Bulgaariasse Varna sadamalinna, kust prahiti ehk üüriti 1980. aastal ehitatud kaubalaev nimega Balkan Star.

"See oli selline väike vana laevuke, mis ei sobinudki suurema kauba vedamiseks, vaid tegi raha... ta ei olnud rentaabel laev, väga aeglane, siis tegigi raha nende väikeste relvavedudega," rääkis Balkan Staril töötanud meremees. Mehed olid nõus "Pealtnägijale" toimunut meenutama vaid anonüümselt.

Esimene reis, mille ärevusest higised meremehed salaja fotoaparaadile jäädvustasid, viis laeva Ukrainast, Oktjabrski sadamast Türki. Seal laeti sõjaväelaste relvastatud valve all sadamakaile sadakond rohelist kasti, mille sisule viitas üheselt mõistetav kleebis - lõhkeaine. Selle kauba vedu eestlaste laeval Ukrainast Türki oli täiesti legaalne. Meremehi hirmutas lihtsalt laeva kehv seisukord.

Mehaanik kartis laevaga merele minna. "Esimene mats, kui me tulime, oli niisugune torm. Saatedokumentides oli kirjas, mille peale ta reageerib. Noh, ta reageerib põrutustele. Seda ma kartsin kõige rohkem, et kui mõni kast lendab, siis on kõik vastu taevast," meenutas meremees esimest reisi.

"Roostes kui vana kurat. Reelingud olid nii mädad, et sealt võis läbi kukkuda. Tehniliselt ei olnud ta korras. Masinaosa eriti. Meiega kaasas olnud vanemmehaanik loobus merele minemast."

Nii iseloomustasid meremehed kõlava nimega, kuid juba väsinud meresõidukit Balkan Star.

Õispuu sõnul oli tema firmas passiivne omanik, kellele öeldi, et laev teenib normaalselt, aga kus ja mida veetakse, seda Õispuu enda sõnul öelda ei oska. Ka Vitsut ei soovinud öelda, kas ta teadis, mis kaupa veeti. "Nii ja naa," vastas ta.

Meeste napisõnalisus on üllatav, sest kui sõjalise kauba rahvusvaheline vedu oli täiesti legaalne, siis mida on karta Vitsutil ja Õispuul? Põhjus võib peituda Balkan Stari logiraamatusse 2006. aasta alguses tehtud sissekandest, millest selgub, et laev külastas Liibüat mitu korda. Liibüas valitses diktaktuurirežiim, mida juhtis Muammar Gaddaf, kes oli aastakümneid tuntud kui üks suuremaid terrorismi toetajaid. Veel kuni 2004. aastani kehtisid Liibüas ranged rahvusvahelised sanktsioonid, mis keelasid riiki relvade ja lõhkeaine vedamise.

Balkan Star käis Liibüas jaanuaris ja veebruaris 2006, kui sanktsioonid enam ei kehtinud. Laev liikus Liibüa-Tuneesia kursil edasi-tagasi kolm korda. Millist kaupa eestlastele kuuluv laev Gadaffi režiimile vedas, on aga ebaselge.

Plahvatusohtlik saadetis. Eesti meremeeste salaja tehtud fotosid kronoloogiliselt ritta seades on näha, et vähemalt ühel reisil vedasid nad konteinereid, millel äratuntav märgis - plahvatusohtlik. Piltidelt on näha, kuidas kaup Tuneesia julgeolekujõudude kontrolli all Balkan Starile laetakse ning paar päeva hiljem Liibüas samasuguse relvastatud valve all laevalt maha tõstetakse.

"Kui mõni Eesti firma on otsustanud Liibüaga asuda relvakaubandust arendama, siis tekib küsimus, kas see on Eesti siseriiklike seadustega ja rahvusvahelise õigusega kooskõlas. Kui see nii on, siis on ju juriidiliselt kõik korrektne, aga sellest hoolimata jääb moraalne aspekt," kommenteeris Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur Kaarel Kaas.

"Pealtnägija" avastas juhtumit uurides, et Toomas Vitsuti ja Toomas Õispuu äripartnerid olid Arco Vara asutajad. Lõhkeaineveoks kasutatud laeva Balkan Star ostis 2005. aasta lõpus Eesti firma Dorsy Trade. Ettevõtte toonased omanikud olid kinnisvarahaid Arti Arakas, Richard Toomingas ja Hillar-Peeter Luitsalu. Viimane kinnitas, et nemad ei teadnud midagi sellest, mis kaupa nende omanduses oleva laevaga veeti.

"See juhtus täpselt sel ajal, kui meil oli väga tõsine soov laiendada oma investeerimistegevust ka laevanduse valdkonda. Ja kui me saime sellise soodsa pakkumise, siis selle me ka tol ajal ära tegime," meenutas Luitsalu.

Asjaosaliste selgitusest jääb mulje, et Vitsutil ja Õispuul ei olnud raha laeva ostmiseks ja mindi Arco Vara asutajate jutule, et need selle ostaksid ja rendile annaksid. Kinnisvaraärimeestele tundus 1980. aastast pärit kaubalaeva soetamine atraktiivne investeering. Isegi kui kõik oli seaduslik, tekitab see küsimusi. Kes leidis laevale kauba ja valis sihtkohad? Kuidas suutsid Vitsut ja Õispuu kolm tuntud ettevõtjat meelitada oma partneriteks?

"Ma ei soovi teid selles loos aidata, sest ma tunnen läbi telefoni füüsiliselt, et te püüate mulle mingisuguse jama kaela keerata," ütles Vitsut. "Ma arvan, et neid inimesi ei olegi enam, kes väga täpselt võiks neid asju rääkida," lisas ta.

Lugu tuli avalikuks, sest Vitsuti ja Õispuu firma venitas meremeestele palgaraha maksmisega. Laeva kapten Aivar Gulbis aga jäigi töötasuta. Mitu korda Vitsutit kõnede ja kirjadega pommitanud mees lõpuks väsis. Ta suri 2008. aastal.

"Pealtnägija" otsis üles kapteni lese. Naise kinnitusel oli tema mehe arveteõiendamine linnajuhtide firmaga nii inetu, et ta kardab tänaseni sellest rääkida.

Räägiks Balkan Starist? Mul ei ole sellest suurt midagi rääkida. See on mitme aasta tagune lugu ja momendil ma nagu ei näe põhjust, miks peaks sellest rääkima.

Seda, et laev vedas lõhkeainet, seda Te teadsite? Ma tean, et ta mingisuguseid selliseid asju vedas, aga mida täpsemalt, seda ma ei tea.

See, et ta vedas lõhkeainet Liibüasse, seda Te ka teate? Neid sihtkohti oli erinevaid, võimalik et ka Liibüa oli nende sihtkohtade seas.

Normaalses Euroopa Liidu liikmesriigis ei ole sugugi normaalne see, kui avalikkusele tuntud tipp-poliitik, kes on võimuesindaja, tegeleb oma erahobina või eraettevõtluse käigus, seda ma ei tea, lõhkeainekaubanduse või relvakaubandusega.

Aga hoopis teine küsimus on see, kui mingisugusel poolhämaral viisil tarnitakse küsitava väärtusega, küsitava moraalse väärtusega kaupa riiki, mis on ilmselgelt ebademokraatlik ning kus rikutakse inimõigusi. Juriidiliselt oleks kõik justkui korrektne, aga see ei ole normaalne euroopalik käitumisviis ei moraalselt ega eetiliselt.