Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mäevangistuses avalduvad ellujäämisinstinktid

Madis Luik 11. veebruar 2011, 00:00

Danny Boyle'i "127 tundi" heidab pilgu mägedesse vangistusse jäänud mehe hingeellu ja minevikku.

Aron Ralstoni (James Franco) näol on tegu seiklushimulise üksiku hundiga, kes veedab oma vaba aega Utah's mägedes hulkudes.

Ta tunneb piirkonda nagu oma taskut. Ta teab, kus leidub maa-aluseid põhjaveejärvesid, milliste kivirahnude vahel on olemas läbipääsud ning kuidas seletada asukohta eksinud tütarlastele. Matkama minnes ei anna ta aga kunagi kellelegi teada, kuhu ta täpselt minna kavatseb.

Seetõttu muutub võimalikuks teda ülejäänud elu jälitama jääv tragöödia. Ootamatult libiseb kitsasse kaljude-vahelisse käiku kivirahn. Mehe käsi jääb kalju ja kivi vahele lõksu, vangistades ta üksinda mägisesse perifeeriasse. Algab 127 tundi kestev võitlus janu, kahetsuste ja mõistuse kaotamisega.

Huvitavaks, ent ka segaseks muudab filmi tüüpilisest alternatiivsem pildikasutus, kus samaaegselt toimuvaid sündmusi on ekraanile toodud erinevatest nurkadest või eri kaugustelt.

Kohati on vaatajana raske otsustada, kas nutta, naerda või pigem vihastuda. Kui on tegu pingelise olukorraga, kus elu hinnaks võib osutuda hooletult maha pillatud veepiisk, viitab taustamuusika hoopis kohe algavale põnevusterohkele lõbureisile.

Samuti ei saa vaadata mööda segadust külvavast käsikaamera kasutusest. Pimedas varjus kivirägastiku taga on värisemas kaamera pilk, ühtegi tegelast sealt aga filmi ei ilmu.

Kiitmata ei saa jätta peaosatäitjat, kelle näitlejatööd võikski lugeda filmi tuumaks. Vaatajani jõuab usutavalt etendatud janutunne ning sellega kaasnevad soovunelmad ja painavad viirastused.

Tegu on küll järjekordse toreda ja innustada prooviva filmiga, millel on vulgaarsuse piirimail kompav lahendus ja rõhutatult paatoslik lõpp, aga rohkem kui ühekordset meelelahutuslikku vahepala filmist oodata ei ole.

Ka loo sisuline moraal - vältimaks õnnetusi, anna lähedastele teada, kuhu sa minna kavatsed - saab vast veerand tunniga pärast kinokülastust peast uhutud.

Asjaolu, et filmi ainestik toetub reaalsetele sündmustele, elamust ei võimenda.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing