Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ebaseaduslikud konkurentsieelised maksavad kätte

Andrus Ossip 21. veebruar 2011, 00:00

Aeg, mil ehitusturul võideti hankeid ükskõik mis hinnaga, peaasi, et oleks tööd ja tekiks mingi rahavoog, ei olnudki nii ammu. Nüüd valitseb sarnane seis turvateenuste turul. Vahe on vaid selles, et turvaturul ei kasutata nii palju alltöövõttu: teisele firmale pole võimalik enese finantsseisu parandamiseks maksmata jätta ja oma töötajaile tuleb palk kindlasti välja maksta, olgu see siis kas või riiklik miinimum ja hilinemisega.

Turvaturg on olnud languses juba kaks aastat järjest. 2009 langes turg 20%, mullused ametlikud numbrid selguvad küll aprillis, kuid võib öelda, et langus jääb 10 ja 15% vahele. Ja sellest ei tasu järeldada, et elu meie ümber oleks turvalisemaks muutunud. Miks turg langeb?

Masu on toonud turule mitmeid vanu ja uusi tegijaid, kelle ühine joon on "uutmoodi" strateegia, mille nurgakiviks on miinimumpalgaga töötajad ja teenuse väga madal hind - kohati lausa 2003. aasta hind. Samas on 7-8 aastaga muutunud teenusepakkuja jaoks olukord väga oluliselt. Lisandunud on tervisenõuded turvatöötajatele, muudetud haiguspäevade tasustamist, suurendatud töötuskindlustusmakseid, millest kõigest tekib olulisi lisakulutusi. Ainuüksi miinimumpalk on võrreldes aastaga 2003 tõusnud kahekordseks.

Sellele vaatamata väidavad "uutmoodi" teenuse pakkujad, et teenus on jätkuvalt kvaliteetne ning mis põhiline, ka turvaline. Samasugused trendid on ka ehituses. Kui vahepeal tundus, et ka ehituses on võimalik maksta arvega, siis nüüd on kuulu järgi väiksemate tööde puhul sulas arveldamine muutunud taas trendikaks.

Turvaettevõtete Liit, mis koondab turu suuremate tegijate seas neidsamu uusi ja vanu, oli üks väheseid erialaliite, mis oli selgelt vastu 2011. aastaks miinimumpalga tõstmisele. Põhjus lihtne - suures osas turvaettevõtetes on oluline osa töötajatest tööl just miinimumi eest. Kui G4Sis jääb miinimumpalgaliste arv alla kümnendiku töötajate koguarvust, siis näiteks turul suuruselt kolmas ettevõte ei julgenud seda numbrit avalikustadagi.

Turvaturul on palju erineva sisu, kvalifikatsiooninõuete ning raskusastmega töökohti: vastavate oskuste ja tasuga on ka töötajad. Klient peab teenust ostes otsustama, mida ta tahab, kui palju on nõus maksma, ning sedagi, kas ta saab ikka kvaliteetse ja soovitud teenuse. Kas töötaja, kes peab täitma vastutusrikkaid ülesandeid, on motiveeritud ja suuteline kõike lubatut tegema?

Majanduse elavnemise kontekstis tähendab kõik see turvaturu jaoks ühtlasi ka tööjõupuudust - nii nagu praegu napib töötajaid ehituses, tekib töötajate puudus turvasektoris hiljemalt aasta lõpuks. Esimesi märke on juba näha. Kuna turvaturgu iseloomustab üks madalamaid keskmisi palku eri sektorite seas üldse, on selge, et majanduse elavnemisel ei lase suurem töötajate puudus end kaua oodata.

Klient, kellele on kõige tähtsam ja peaaegu ainuke valikukriteerium võimalikult madal hind, mida talle ka lepingut tehes pakutakse, seisab ühel hetkel silmitsi hinnatõusu või ka tõenäoliselt teenusepakkuja pankrotiga. Paraku ei saa head ja usaldusväärset teenust pakkuda liiga väikse raha eest. Mõistlik ja õiglane hind sisaldab endas ka garantiid ja teenusepakkuja võimekust tegelikult teenust osutada.

Loomulikult on ka turvaturul oma Faciod, kes hinda pidevalt alla pressivad. See viib olukorrani, kus klient ei mõistagi, missugune on teenuse õiglane ja mõistlik hind. Mündil on alati ka teine külg - küsitluste järgi tajub enamik inimesi turvateenust kallina teenusena, mida ta ei ole juba aastaid saanud endale lubada. Turvateenuste pakkuja peaks olema suuteline tagama kliendi kaitstuse, mitte vastupidi. Märgid näitavad, et praegu on turvaturul ettevõtteid, kes ei saa majanduslikult hakkama. Näiteks on masu-aastail lisandunud patrullide arv hakanud vähenema. Kui seni müüdi klientidele odavat teenust, siis nüüd ettevõtted lihtsalt lahkuvad teatud piirkondadest, jätmata kliendile isegi õigust nuriseda.

Õnneks ei ole segastest aegadest hoolimata turvateenuste sektori poolt vaadates riigi üldine julgeolek palju kannatanud. G4S statistika ütleb, et kuigi on märgata mõningast poevarguste arvu kasvu, siis eraisikute sektoris on (vähemalt G4S klientidele) sissemurdmiste arv jätkuvalt vähenenud. Märkimisväärset riski kasvu võis aga täheldada ärikliendi sektoris, mis on ka kindlasti sektor, mis masu ajal on rohkem oma turvalisuse latti alla lasknud. On suur vahe näilise ja tegeliku turvalisuse vahel. Peaksime eelistama viimast.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:48
Otsi:

Ava täpsem otsing