Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ansip: nihilistid ja populistid lajatavad uute maksudega

Anne Oja 23. veebruar 2011, 19:53

Peaminister Andrus Ansip hoiatab Eesti rahvast valimiste eel esile kerkinud nihilistide ja populistide eest, kes praeguse maksusüsteemi pea peale pööraksid ja oma absurdsete ideede elluviimiseks uued maksud kehtestaksid.

"Küsin nüüd endalt: kas Eesti rahvast on stabiilsus tõepoolest ära tüüdanud? Kas tõesti on Eesti rahvas arukast edenemisest väsinud ning ootab taas ekstravagantseid sotsiaalseid eksperimente? Kas tõesti plats jälle puhtaks!?" küsib Ansip.

"Kas tõesti on äsja majanduskriisist läbi tulnud inimesed Lääne-, Harju- ja Viljandimaal või Kagu-Eestis täna valmis uute maksude maksmiseks, olgu siis kinnisvara, auto või teenitud tulu eest?" puistab Ansip küsimusi nagu varrukast.

"Kas tõesti on nad valmis laenu- ja liisinguintresside tõusuks, mis paratamatult kaasneb poliitikatega, mis lubavad kõike tasuta ja lõpevad tänasest suurema eelarvepuudujäägiga?" lisab ta.

Ansipi koondvastus kõlab umbes nii, et kui rahvas annab mandaadi tänastele võimulolijatele, tagab see saavutatud stabiilsuse säilimise.

Äripäev edastab siinkohal peaminister Andrus Ansipi tänase kõne tervikteksti Vanemuise kontserdimajast.

Mu daamid ja härrad, head kaaslinlased, homme tähistab Eesti Vabariik oma 93. sünnipäeva. Eesti riigil on meie jaoks alati olnud lähedaste inimeste ühenduse, perekonna väärtus.

Seetõttu on ka vabariigi aastapäev otsekui perekondlik koosviibimine, kus meenutatakse möödunud aasta ühiseid muresid ja rõõme. Paraku käivad mured ja rõõmud perekonnas käsikäes. Seda enam peame olema üksteisele toeks - nii õnnelikel kui kurbadel päevadel.

Möödunud pühapäeval olime tunnistajaiks tragöödiale Haapsalus. Oma elu kaotasid kümme last - kümme Eesti Vabariigi kodanikku. Ma palun, jagame ohvrite lähedaste leina ning mälestame hukkunuid. Tänan teid.

Kallid sõbrad, homme tähistab meie pere, meie oma riik - Eesti Vabariik kõigile meile saadetud katsumustele vaatamata oma 93. sünnipäeva.

Üheksakümmend kolm aastat. Kas see on pikk aeg või lühike? Kuidas seda mõõta?

Meie enesepeegeldus on tihti vildakas. Tunnistagem, et paljud on harjunud Eestit pidama saatuse ja tuulte mängukanniks, lükata-tõugata maaks, nooreks ja väetiks. Oma igapäevaelus kodanikena anname endale harva aru, et Eesti Vabariik on väga südi ja väärikas riik, et enamik iseseisvaid riike maailmas on nooremad kui Eesti Vabariik.

Sama harva anname endale ilmselt aru, et valdav enamik maailma
riike on Eestist hoopis vaesemad. Et enamik inimesi maakeral võiks Eestit kadestada.

Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton ütles hiljuti välisminister Urmas Paetile, tsiteerin: „Eesti on oma 20 taasiseseisvumisele järgnenud aastaga jõudnud maailma üheks suurimaks edumudeliks – e-valimiste, küberuuenduste, heade valitsemistavade, õigusriigi põhimõtete austamise ja vastutustundliku rahanduspoliitikaga.“ Tsitaadi lõpp.

Need teadmised peaksid panema meid natuke rohkem mõtlema meie endi tublidusele, meie oma riigi vastutuse ja tulevikuvalikute üle. Me peaksime endi üle rahvana palju rohkem uhkust tundma, olema palju enesekindlamad ja selle võrra ka nõudlikumad.

Samas seoses osutas Vabariigi President hiljutises intervjuus meie rahva justnagu olemuslikule ebakindlusele, tuntud loole eestlasest elevandi puuri ees mõtlemas ühtainsamat mõtet: ei tea, mis see kogu maailma kehastav suur loom küll minust praegu mõtleb?

Ma võin teile öelda, sõbrad, mida see maailmaelevant meist arvab. Ta mõtleb, et Eesti on imetlusväärne stabiilsuse saar keset mäslevat maailmamerd.

Tõepoolest, nelja aastaga on meie iive jõudnud plussi, riik on nüüd nii OECD kui eurotsooni liige. Mis imeline rahvas siin küll elab – toimiv demokraatia, toimiv riik, ei mingeid rahutusi nagu Lõuna-Euroopas! Eesti riigil ei ole pankrotiohtu ega ole ka võlgu, mis jääksid ängistama meie lapsi ja lapselapsi.

See elevant mõtleb, et Eestil on hiilgav stardiplatvorm, kõik võimalused lähiaastatel tõusta oluliselt lähemale Põhjamaisele elukvaliteedile, sealjuures vältides Põhjamaade vigu – ole ainult mees ja ära oma kätte jagatud kaarte maha pilla.

Aga kaardid – kui tahes lubavad – ei mängi siiski ise. Ilmselgete võimaluste kõrval pole kusagile kadunud ka ohud. Need ohud on peidus eelkõige meis endis. Ühte liiki ohud lähtuvad enese ülehindamisest, teised enese alahindamisest, alaväärsusest. Tegelikkuses need kaks näiliselt vastandlikku suhtumist toetavad ja võimendavad teineteist. Nende ühiseks toitepinnaseks on ebakindlus, ühiseks vaenlaseks - terve mõistus, väärikus.

Läinud laupäeval esietendus "Vanemuise" väikeses majas draama "Tabamata ime", mille Eduard Vilde on kirjutanud 99 aastat tagasi.

Iseseisvat, oma riiki meil noil päevil veel polnud. Aga soov olla vähemalt Euroopas miski või keegi oli juba tollases Eesti avalikus arvamuses tooni andev. See, kuidas välja paista, osutus mõnigi kord olulisemaks sellest, millised tegelikult oldi. Nii sündisid müüdid imedest, geeniustest, kes niisama kiiresti kui tõusid ka kokku varisesid.

Tuleme siit tagasi tänapäeva. Muidugi teeb rõõmu, kui maailma avalikku arvamust kujundavad riigijuhid Eestit kiidavad. Meeldiv on ka see, et erinevalt "Tabamata ime" kangelasest Leo Saalepist tunnustavad Eesti esindajaid täna mitte teise-, vaid esmajärgulised maailma meediaväljaanded.

Ja ometi: kiitus ei tohiks meid eksitada ega uinutada. Võiks öelda: Eesti ime on tabamata seni, kuni tema enda inimesed seda ei tunneta või, veel halvem, isegi ei usu selle ime võimalikkusesse. Et kõik läheb niikuinii nagu läheb, et meist endist ei sõltu mitte midagi.

Ühtede loidus on alati soodustanud teiste esiletõusu – eelkõige nihilistide ja populistide esiletõusu. Need on inimesed, kes justkui nalja viluks – noh, uudsuse mõttes – keeraksid pea peale maksusüsteemi või pensionipoliitika või kogu meie riigikorralduse, et ainult avalikku tähelepanu leida.

Küsin nüüd endalt: kas Eesti rahvast on stabiilsus tõepoolest ära tüüdanud? Kas tõesti on Eesti rahvas arukast edenemisest väsinud ning ootab taas ekstravagantseid sotsiaalseid eksperimente? Kas tõesti plats jälle puhtaks!?

Kas tõesti on äsja majanduskriisist läbi tulnud inimesed Lääne-, Harju- ja Viljandimaal või Kagu-Eestis täna valmis uute maksude maksmiseks, olgu siis kinnisvara, auto või teenitud tulu eest?

Kas tõesti on nad valmis laenu- ja liisinguintresside tõusuks, mis paratamatult kaasneb poliitikatega, mis lubavad kõike tasuta ja lõpevad tänasest suurema eelarvepuudujäägiga?

Head kaaskodanikud, Eesti Vabariik on taas teelahkmel. Eesti riigi võtmed on jätkuvalt teie kätes. Homme algavad valimised ka Eestis. Välisriikides elavate Eesti kodanike jaoks käivad need juba mitmendat päeva. Sõltuvalt teie, Eesti kodanike otsustest järgmise paari nädala jooksul võib see siin olla ka minu viimane kõne Eesti Vabariigi peaministrina. Seepärast kasutan tänast võimalust muuhulgas ka isiklikuks tagasivaateks.

Olen uhke selle üle, et praegune Eesti valitsus, mis lõpetab valimiste järel töö, on esimene, mis on ametis olnud terve Riigikogu valimiste vahelise perioodi. See on esmakordne Eesti ajaloos, märk riigi stabiilsusest ja tõsiseltvõetavusest. Ma pean seda pingutust Eesti ühiskonna koostöövõime oluliseks tähiseks. Seda hindab ka rahvas. Eesti rahva usaldus oma valitsuse vastu on peaaegu topelt nii kõrge kui Euroopa Liidus keskmiselt. Euroopa 28 protsendi vastu on meil panna tervelt 55.

Aus küsimus on, milline on siis olnud selle valitsuse töö, mis oli ametis terve XI Riigikogu aja? Millega on see usaldus ära teenitud?

Täpselt neli aastat tagasi, samuti enne Riigikogu valimisi, sõnastasin siin, selles samas kõnepuldis esinedes Eesti rahva kümme päevakäsku peaministrile – Eesti riigi keskvõimu kesksed eesmärgid. Minu hinnangul ei ole need muutunud. Esmase ja esimese eesmärgina nimetasin toona ja nimetan ka nüüd iibe pööramist positiivseks ja võitlust pikema eluea eest.

Täna teame – Eesti iive on jõudnud tasakaalu. Meid sünnib üha rohkem. Eesti inimeste tervena elatav eluiga on tõusnud kiirelt. Viimase viie aasta jooksul viie aasta võrra.

On lootust, et aprillis avaldatavad statistikaameti täpsustatud arvutused näitavad möödunud aasta kohta isegi kuni paarisaja võrra positiivset sündivust. Peaministrina on mul hea meel, et see valitsus täitis kõige tähtsama eesmärgi, mis Eesti Vabariigi valitsusel saab olla.

Kui sündivuse kasvuks soodne keskkond jääb kahjustamata ning majanduse kasvades tõuseb ka noorte perede kindlustunne, siis usun, et nelja aasta pärast siin kõnepuldis kõnelev peaminister saab rõõmustada, et Eesti aastane iive on juba neljakohalise numbri võrra plussis. See peab olema peagi ametisse astuva valitsuse kõige tähtsam eesmärk.

Kaks aastat tagasi seadis president Toomas Hendrik Ilves sündivuse kasvu kõrval valitsuse edukuse mõõdupuuks euro saamise. Ka see eesmärk on täidetud – Eesti on edukalt üle läinud eurole. Rahareformi hirmud ei realiseerunud. Hinnad ei tõusnud. Esimese eurokuu, jaanuari, tarbijahinnaindeksi kasv oli täpselt null protsenti.

Tegemist oli ilmselt ühtse valuutatsooni kõige edukama eurole üleminekuga. Ka see näitab meie tugevust riigina.

Milline on euro tulevik? Üle päeva tuleb uudiseid, mis ennustavad Ameerika dollari kokkukukkumist, jah, ka eurotsooni lagunemist. Rahandusmaailma täpset käitumist on raske ennustada. Aga vaadelgem asju teise nurga alt: nüüdsest oleme ka meie maailma ühe levinuima ja tugevaima valuuta poliitika kujundajate seas.

Rahandusmaailmas on suurus peamine jõud. Ja pea kolmandik maailma valuutareservidest on ühtlasi meie, väikese Eesti rahas.

Euro on kõige tugevam ja kindlam raha, mis on Eestis iial käibel olnud. Kindlam kui olid viikingite mündid, mida arheoloogid siitmailt leidnud. Kuhjaga kindlam kui rubla. Ka kindlam kui kroon, mis ometi oli euroga jäigalt seotud. Euro on värske tempel Eesti majanduse usaldusväärsusel.

Eesti majandus näeb võrdluses teiste riikidega välja hea. Kui Euroopa Liidu majandus kasvas möödunud aasta viimases kvartalis varasema kvartaliga võrreldes 0,2 protsenti, siis Eesti majandus kasvas kahe kvartali võrdluses 11 korda kiiremini – 2,3%. Kasvav majandus annab riigile hoovad ehitada välja kaasaegsem taristu, maksta toetusi nende vajajatele ning, nagu oleme tõestanud, isegi luua peredele tingimused sündivuse kasvuks.

Ühetaoline maksusüsteem on ennast tõestanud ja toonud Eestile edu. Seepärast pole mõistlik astmelise tulumaksusüsteemi kehtestamine. Eestil pole vaja ka kinnisvaramaksu. Pole vaja automaksu, mis tõstaks autode hindu mitmete tuhandete eurode võrra ning mis tabaks valusalt just neid, kellele on autot liikumiseks kõige enam tarvis: maal elavaid inimesi ja lastega peresid. Eesti peab jätkama meile edu toonud lihtsa maksusüsteemiga, et kasvaks majandus, seega ka inimeste sissetulekud.

Jätkama peab ka konservatiivse rahanduspoliitikaga. Lõtv eelarvepoliitika muudab riigi kiiresti nõrgaks ja väetiks. Riigi rahaasjad pole üksnes poliitikute mure, vaid mõjutavad otse iga kodaniku elu: laenuintresside kaudu, riigi võimaluste kaudu kodanikele parimat teenust pakkuda, olgu jutt tervishoiust, haridusest, kultuurist või ka turvalisusest.

Tööpuudus on endiselt meie kõige valusamaks probleemiks. Ent lootusetus on selleski vallas asendunud uute lootustega. 2010. aasta jooksul lisandus olemasolevatele töökohtadele 40 000 uut.

Kui majandus on kindlates kätes, pole põhjust hirmu tunda ka pensionäridel. Ei vasta tõele jutud pensionisüsteemi kadumisest või pensionide kärpimisest. Neid „uudiseid“ /jutumärkides/ jätkuvalt aina otsitakse, püütakse inimestes esile kutsuda hirmu ja ebakindlust.

Peaministrina ei ole mul teist valikut, kui neid hirme peletada. Kõik tänased pensionärid võivad kindlad olla, et riik nende pensione ei kärbi.
Tõde on taas kord lihtne: kui kasvab majandus, kasvavad ka pensionid. Kallid kaasteelised, homme antakse Eestis esimesed hääled Eesti riigi kujundamiseks järgmisel neljal aastal.

Riigikogu valimistulemuste ennustusi lugedes tekib aegajalt tunne, et kõik on juba ette ära otsustatud. See tunne on vale. Mitte midagi pole otsustatud enne valimispäeva. Kehtib kuldne tõde – iga hääl loeb. Möödunud korral oli kaalukeeleks vaid 1% kõigi valijate häältest, mis otsustas valitsuse moodustamise. Head sõbrad, kõik Eesti riigi kodanikud, minge valima. Andke mandaat nendele põhimõtetele, millede järgimist te Eesti riigi juhtidelt ootate.

Tihtipeale võrreldakse riiki ettevõttega. Aga riik ei ole äriühing. Kodanikud ei ole kliendid, sest klient seisab vaid ühel pool letti – ja on alati kuningas. Klient ei vastuta kunagi. Kodanik seevastu seisab mõlemal pool letti, ta on alati vastutav ka oma riigi ja selle poolt pakutavate teenuste eest.

Seepärast rõhutan – valimised ei ole mäng. Võtke seda valikut väga tõsiselt. Ei ole kaotsi läinud hääli, kui need on antud südame järgi. Teil on ainult üks hääl. Andke see südame hääle järgi neile, kellesse te kõige rohkem usute. Kui te ei hääleta oma südame järgi, võib juba täna ette öelda, et ka see poliitika, mis teid järgmisel neljal aastal ees ootab, see Eesti, ei saa teile olema südamelähedane.

Mul on hea meel, et nende valimiste eel on erakondade seisukohtadele pööratud varasemast suuremat tähelepanu. Eks ka see ole täiskasvanud riigi tunnuseks. Lubadusi tasub lugeda. Nende hinnale tasub mõelda. Peaministri, kodaniku ja isana ei saa ma pidada vastutustundlikuks suhtumist, kus valimislubaduste kattena nähakse võlgu elamist.

Maailma majanduskriis peaks olema kõigile õpetanud, et tuleb teha vahet sellistel valimislubadustel, mis tõesti väärivad täitmist, ja sellistel, mille ainus eesmärk on meelitada endale valija hääl. Need viimased on kululõksud, mis lähevad väga kalliks maksma.

Kui hääl antakse valimistel sellele, kes on võõrriigi mõjuvõimu suurendamiseks valmis vastu võtma ka kolmandikku sulas, siis on meie riik ohus. Siis pole ka lõpuni välistatud 1939. aasta kordumine.

Kallid sõbrad, Eesti on täna turvalisuse saareke tormisel merel. Paljudele Eestis võib siinse majanduskriisi järgsetel päevadel tunduda, et kõik on niigi hästi. Midagi ei saagi halvemaks minna. Ainult paremaks.

Saab küll. Ja kuidas veel. Teie peaministrina pean ma oma kohuseks esineda teile tormihoiatusega. Nagu ilmaennustustega ikka, võib ka minu hoiatus valeks osutuda, ja annaks taevas!

Tean sealjuures, et ajaloos ei ole hoiatusi eriti tõsiselt võetud ka siis, kui hoiatajad olid tõele vägagi lähedal. Nagu Winston Churchill Hitleri taasrelvastumise suhtes, mis viis lõppeks Teise Maailmasõjani ja muuhulgas Eesti iseseisvuse kaotuseni.

Sõbrad, Kui meie väike Eesti eksisteeriks vaakumis, oleksime isoleerituna täna tõesti hästi hoitud ja suurepäraste eeldustega turvasaar mitte üksnes Euroopa Liidu, vaid ka maailma võrdluses.

Kuid me ei ela vaakumis, me elame rahvusvaheliste suhete maailmamerel ja viimase nelja aastaga on kogu muu maailm liikunud pigem rahutumas suunas. Maailm meie ümber ei ole muutunud sugugi turvalisemaks paigaks.

Hoopis vastupidi. Majanduslikul lühinägelikkusel on globaalne hind, eriti kui seda viljelevad suure rahvaarvuga riigid. Me ei tea täna, milleni võivad lõpuks viia kõik need tohutud abipaketid ja siiani usaldusväärsete majandustega riikide hüppeliselt kasvanud võlakoorem. Kogu maailmamajanduse viimaste aastate arengudünaamika meenutab kangesti kilplaste majaehituse ettevõtmist.

Algselt oli mure, et pole ühtegi akent. Siis tehti neid usinasti. Täna kipub valdama oht, et aknaid on nüüd küll päris palju, aga maja ennast nagu vähevõitu. Ainus nähtav ja ennustatav maailmamajanduse tegur on seetõttu kasvav inflatsioon.

Vähe sellest. Järsult halvenenud on ka julgeolekuolukord. Facebooki- ja twitterirevolutsioonid araabiamaailmas võivad meile pakkuda hetkeks küll lapselikku äratundmisrõõmu, kuid nende reaalpoliitilised tagajärjed ei pruugi Eestile olla pooltki nii rõõmustavad. Kui 95% meie meelisturismisihtkoha Egiptuse elanikkonnast vihkab naaberriiki Iisraeli ja 80% lääneriike, siis kas me tajume, milliste uute julgeolekuohtudega me koos oma Euroopa Liidu ja NATO partneritega pikaajaliselt silmitsi seisame? Kardan, et enamus meist ei taju.

Ja ometi, Eesti riigi püsimise ja julgeoleku suurimaks ohuks on ikka olnud kodumaine rumalus. Ka selle eest ei ole me kahjuks kunagi kaitstud, ka täna mitte.

Kuni leidub inimesi, kes on valmis Raadile rajatava Eesti Rahva Muuseumi asemel ehitama neljarealise raudtee Haapsallu või maksma inimestele Eestist lahkumiseks kinni Soome sõidu pileti, ei või me kunagi kindlad olla, kas Eesti tähistab ka järgmist aastapäeva.

Head sõbrad, ma tean, et on terve rida inimesi, kes alati ootavad peaministrilt suurt visiooni. Tõtt-öelda on sest ühest mõistlikust visioonist mitmeid versioone Eesti rahvale juba ka pakutud – pingutada selle nimel, et saada Euroopa Liidu viie jõukaima hulka või Põhjamaade tiigriks. Paraku pole kumbki neist tundunud meediale piisavalt ahvatlev või teostatav.

Võib-olla on need tõesti liiga materialistlikud väljendused üdini lihtsale soovile elada lihtsalt õnnelikku, turvalist ja täisväärtuslikku elu. Parimas võimalikest elukeskkondadest.

Aga – no proovige selle soovini Eestis jõuda ilma neid suuri sihte saavutamata. Et ühtegi teist suurt sihti ei ole viimase nelja aasta jooksul ka minu pettumuseks kuulda olnud, soovin jõudu meile kõigile selle vähesegi poole pürgimisel.

Õnnitlen kodulinna vastseid aukodanikke väärika tunnustuse eest. Õnnitlen ka Tartut, kes on saanud väärikad uued aukodanikud. Tähistagem oma riigi sünnipäeva. Elagu Eesti!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. February 2011, 19:53
Otsi:

Ava täpsem otsing