Kruuda ajab Libeerias puiduäri

Eelmise aasta jaanuaris kirjutab ajakiri Naised, et seltskonnameedias põhiliselt Oliver Kruuda elukaaslaseks tituleeritud ettevõtja Kersti Männik teeb kannapöörde - jätab Kruuda ja Eesti ning sõidab Libeeriasse. Tema Itaalia äripartneritele kuuluv firma on Libeeria riigiga äri teinud ja investeerinud sealsesse puidutootmisse. Itaallased palusid tema abi 15 miljoni dollarilise käibega (10,5 miljonit eurot) firma juhtimisel. "Eks sinna ole omajagu palju raha pandud, vaja tagasi teenida ja nüüd tundub see õige hetk saabunud olevat," ütleb Männik.

Ent raha pole sinna Lääne-Aafrika riiki pannud mitte ainult itaallased. Laiemalt on teadmata, et itaallaste partner selles metsaprojektis on tegelikult ka Oliver Kruuda. Ise ta seda teemat ei ava, ent küsimuse peale, kas mitte Kalevi kommivabriku müügist saadud tulu sinna ei läinud, vastab ta: "Ei, see on tehtud 2006-2007." Põhjenduseks ütleb Kruuda, et äriplaan oli hea. "Kuna mul siin keelati soo puhastamine, võsa mahavõtmine, siis me ostsime seal kontsessiooni. Seal on see tiik ja mahagon, selle puu lõikamine. Natuke keeruline," selgitab Kruuda.

Ta ei soovi täpsustada, kui suur summa mängus on. "Las ta jääb praegu. Mitte vähe. Selle raha eest osteti sinna seadmed," sõnab ta.

Kuni paarkümmend miljonit eurot. Summa, mille Kruuda on Libeeria metsaäris mängu pannud, pole eeldatavalt mingi kommiraha. Kuigi ta numbritest rääkida ei soovi, võib Kruuda ettevõtete majandusaasta aruannetest välja lugeda, et Aafrika väikeriigi väärispuiduärisse võib Kruuda olla investeerinud umbes 20 miljonit eurot (300 miljonit krooni).

Libeeria metsaprojekt ise on samuti suur. Firma, millesse Kruuda investeerinud on - Euro Liberia Logging Co -, osutus raieõiguse konkursil Libeerias edukaks juba 2009. aasta augustis. Õigus tähendab, et nad võivad metsa üles töötada enam kui veerand miljonil hektaril Libeeria sisemaal. Oodatav kasu on samuti suur. Väärispuidu müügist saadav tulu võib küündida kuni 140 miljoni dollarini (98 miljonit eurot).

Kas see kõik mitte liiga ilus ei ole? "Ma sain kunagi kokku ühe šotlasega seal ja ta ütles, et ei tea kedagi, kes oleks kunagi cash'i tagasi saanud sealt riigist. Siis ma hakkasin kõvasti mõtlema selle peale," nendib Kruuda.

Libeerias lõppes 2003. aastal kodusõda. Rahu tagamiseks on tänaseni sees ÜRO rahuvalvemissioon. Kruuda selgitab, et enne tulu saamist on seal veel palju teha - näiteks teed, millel toodangut transportida, peab ise ehitama. See võtab aega. "Aga ma tegelen selle raha saamisega ja ma arvan, et ma saan selle raha tagasi sealt," lisab ta.

Tartu Veevärk taotleb pankrotti. Samal ajal Eestis peab Kruuda ja tema valdusfirma Luterma maadlema võlanõudjatega. Probleemseid võlgu on tal üles jäänud enda sõnul vähe. Mullu augustis jättis Luterma lunastamata võlakirjad nimiväärtuses 12,3 miljonit eurot (192 miljonit krooni). Detsembris esitas üks võlakirjaomanik, AS Tartu Veevärk Luterma vastu pankrotiavalduse. Harju maakohus arutab pankroti väljakuulutamist 22. märtsil. Kruuda näeb võimalust, et võlausaldajaga leitakse enne kokkulepe.

Tartu Veevärgi pressinõuniku sõnul on võlakirjade lunastamise tähtajast möödas enam kui pool aastat. "Aega ning võimalusi uusi leppeid sõlmida on olnud piisavalt ja on jätkuvalt," sõnab pressiesindaja ja lisab, et kiirustanud nad pankrotiavalduse esitamisega kindlasti ei ole.

Ligi 40% Luterma võlakirjaemissioonist kuulub Swedbankile. "Pank on seisukohal, arvestades Luterma pikaajalist ja püsivat maksejõuetust, et pankrot on vältimatu," saadab Swedbanki pressiesindaja küsimise peale kommentaariks.

Eraldi nõudena kõigub Luterma kohal veel 7 miljonit eurot (110 miljonit krooni), mis ettevõte peaks ringkonnakohtu otsuse alusel tagastama endisele Indrek Rahumaa ettevõttele Alta Foods. Tegemist on ettemaksuga, mille praeguseks pankrotistunud Alta Foods tasus Lutermale toiduainetööstuse ostmiskatsel 2008. aasta alguses. Tehing jooksis liiva. Pärast pikka vaidlemist andis Tallinna ringkonnakohus novembris Altale lõpliku õiguse.

Kruuda soovib tasaarveldust. Kruuda on enda sõnul kandnud tehingu ärajäämisest Altaga suurt kahju - kuni 50 miljonit eurot. Alta Foodsi pankrotiprotsessis on ta olnud väga aktiivne. Luterma esitas pankrotipesasse 32 miljoni euro suuruse nõude. "See nõue, mis on Alta Foodsil Luterma vastu, on vaja tasaarveldada nõudega, mis on Lutermal Alta Foodsi vastu. Ja siis jääb mul veel sinna 25 miljonit (eurot - toim) nõuet üles," selgitab Kruuda. "Kui ma saaks selle seltskonna käest oma 12 miljonit eurot täiendavalt sellele 6 miljonile kätte, oleks võimalik asi ära unustada," lisab ta.

Samas peab Luterma oma nõuet Alta Foodsi vastu kohtus tõendama. Alta pankrotihaldur Andres Tootsman sõnab, et Luterma nõudele vaidlesid vastu nii haldur kui ka teised võlausaldajad. Tasaarveldamine ei ole ka teoreetiliselt võimalik, kuna Alta nõue Luterma vastu ei ole Alta Foodsi enda käes - ta andis selle kümmekond korda odavamalt käest. "Tasaarveldada saaks kaupa, mis on Alta Foodsi käes. Ja tasaarveldada saab ainult tunnustatud nõuet," sõnab Tootsman.

Mul on vara palju ja kui midagi müüdud saan, siis saab ka võlgu tagasi maksta, lubab ettevõtja Oliver Kruuda. Tema sõnul läks näiteks kogu Kalevi müügist teenitud raha võlgade tasumiseks.

Pärast Kalevi müüki ütlesite, et Teile endale näib samuti, et Teil on "kogu aeg mingi jama". Nüüd tundub jälle üks jama. Kas Luterma on pankrotis? Praegu on enamik ettevõtteid kaasanud laenukapitali ja võlad on tahtnud tagasimaksmist. Kuna uut kapitaliturgu ei ole, siis oma võlgasid refinantseerida ei saa. Uut laenu ei saa. Meie likviidsus sai otsa sellest, et sõlmisime ettevõtete müügilepingu (2007 proovis Kruuda müüa toiduainetööstust Indrek Rahumaa Alta Foodsile - toim). Meil olid selle tehingu tegemiseks kulud. Mul oli vaja teha 32 tegevust, et saaks tehingu ära teha. Tegin kõik need tegevused ära. Ehk siis real loss on mul 50 miljonit eurot sellest, et ma üldse nende Alta vendadega kokku sain. See on see minu probleem.

Ma olen kaks aastat võidelnud ja kui siin nüüd üks väike kreeditor… Tartu Vesi (Tartu linnale kuuluv Tartu Veevärk omab Luterma võlakirju - toim) selle džinni pudelist välja lasi. Võib-olla tahtis enne valimisi midagi näidata. Ma olen siiamaani suhelnud ja arutanud, leidnud alternatiive ja variante. Ega muud varianti ei ole kui kohustus edasi lükata. Töötada ja toota raha, et see kohustus maksta. Kuid siin oli vaja hakata kraaksuma ja plärtsuma. Et siis nii ta on.

Loodate Tartu Veevärgiga kokkuleppele jõuda? Eks näis. Pankrotti ei ole veel välja kuulutatud ja ma pigem arvan, et asi lõpeb kompromissiga. Ja eks pankrot on ka üks majanduse osa, mis on Eestis olnud hästi suur kartus. Ma olen ise ka võidelnud ja rumalalt. Kohustusi kinni maksnud, mis ei ole minu enda omad. Näiteks 1999, eelmise kriisi ajal, ma panin nagu papa Carlo. Maksin kinni kõikvõimalikud asjad viiviste ja intressidega, et jumala pärast pankrotti ei tuleks. Need ei olnud absoluutselt minu kohustused, ma ei olnud ise ühtegi laenu võtnud.

Praegu käin ka mina panga vahet ja jooksen, et kuidas saaks need asjad korda. Mina ei ole ühtegi laenu küsinud, mitte ühelgi laenulepingul pole minu allkirja. Võlakirjad on kinnisvaraportfelli võlakirjad, aga mina majandan. Ja siis kirjutatakse, et Kruuda probleem. Aga eks ma majanda. Ma tahtsin öelda lihtsalt seda, et pankrotti ei ole veel välja kuulutatud. Kõik võib veel muutuda.

Mis praegu on siis üldse - Tere on endiselt Nordea panga kontol? Postimees kirjutas mõni aeg tagasi, et näib, nagu Kruuda kandiks varasid.See on see Postimehe käsitlus. Ei kandi.

Aga mis see tähendab siis, et see on Nordea panga kontol? Need on finantstagatise kontol, et vaenulikult ei saaks keegi aktsiatele ligi. Pangal on vaja rahu. Teres on investeerimislaen ja laenu tagatiseks on panditud aktsiad. Aga Tere on minu oma.

Peaaegu aasta tagasi saite Kalevi müüdud. Kas jäite rahule? Ma ise mõtlen, et see oli isegi saavutus. Hinnaga ei jäänud rahule, aga pole midagi teha.

Mis see hind oli siis? Hind on konfidentsiaalne.

Ma olen kuulnud, et osa Kalevi müügist saadud rahast Te investeerisite sellisesse Lääne-Aafrika riiki nagu Libeeria. Ei.

Teil ei ole mingeid ärihuvisid seal? Mul on seal, jah. Aga see on tehtud 2006-2007.

Kui palju? Las ta jääb praegu - mitte vähe.

Aga mis siis Kalevi rahast sai? Pangad võtsid ära. Kui mina kirjutasin lepingut alla, siis oli 18 inimest ruumis pluss mina. Kõik kirjutasid, kui palju keegi raha saab. Mina kirjutasin allkirja ainult selleks, et nemad kõik saaksid raha. Mul oli jube halb maitse suus, aga ei olnud midagi teha.

Rääkides müükidest. Kuidas Terega on? Enam ei müü. Õnneks läks selles suhtes, et keegi ära ei ostnud. Jaanuari maailma toiduainete statistika järgi on meil viimase 39 aasta kalleim toidukorv.

Mida viimased aastad on õpetanud? 2009 oli nii, et mul ei olnud bisnessideed. Turg oli nii frozen. Absoluutselt mitte midagi. Autod ei sõitnud, lund ei sadanud, vihma ei tulnud, päike ei paistnud. 2009 kevadel hakkasin Venemaa vahet käima, müüsin šokolaadi ja hapukoort (piimatoodete müüki nimetab Kruuda hapukoore müügiks - toim). Kõik läks jube hästi. Sellega ma ennast motiveerisin. Siin ei olnud midagi teha. Eesti on ikkagi nii väike. Ma olen tänulik sellele majanduskriisile, et see ajas voodist välja. Ajas Moskvasse. 2009 ma käisin 32 korda Moskvas, eelmine aasta juba vähem. Ei oleks kriisi olnud, ma oleks võib-olla ostnud krundi, müünud kallimalt. Sealt lisaväärtust ei tekkinud. Aga siis (2009 - toim) oli midagigi teha, sest kaubad läksid Venemaale ja sealt tuli positiivset tagasisidet. Äriinimene saab oma motivatsiooni äri õnnestumisest. 2009 on võib-olla selles suhtes kõige parem aasta. Kui ka tulevikus kapitali lugeda. Kõik rumalad kulud lõpetati ära. Mul oli kesklinnas kontor, mille kulu oli poolteist-kaks miljonit krooni kuus. Praegu ma ajan oma asjaajamised siin kabinetis (Tere kontor - toim) ära ja no extra cost - ma ei ole isegi ühtegi autot ostnud omale kolm aastat. Pole vaja olnud.

Kui palju kontrollib Marcel Vichmann Teie ärisid? Minu elusolemine ja püsimine on olnud valdavalt tänu Marcelile, kes oma hiiglasliku mõistusega on kaasas olnud ja mõelnud. On ka rahaga vaikselt toetanud, kui midagi kuskilt väga põlema läheb. Meil on Marceliga nii üht kui ka teist asja koos. Tema on mind aidanud ja mina üritan vastu aidata tegevuse ja inimeste otsimisega, äri genereerimisega. Marceli kohta on kogu aura selline, et need, kes teda ei tunne, need käivad ja sosistavad nurga taga: Marcel nii, Marcel naa. Tegelikult on Marcel hea südamega inimene. Ta on küll suur ja karvane, aga tegelikult on tal hing ja süda head.

Teiega seotud ettevõtete maksuvõlgade kogunumber on üsna soliidne - 3,2 miljonit eurot (50 miljonit krooni), sellest kaks miljonit Lutermal. Milles asi on? Luterma maksuvõlga oleme maha maksnud 600 000 eurot (9,4 miljonit krooni). Aga selle maksuvõlaga on nii, et kui seal 22 protsenti jookseb intress peale ja majandus langeb 15%, siis ettevõte ei ole võimeline seda tasuma.

Luterma maksuvõlg tekkis 2010 alguses just selle Kalevi kaubamärgi müügiga seoses (Luterma müüs Kalevi kaubamärgi tütarfirmale KCF - toim)? Jah. Me oleme maksuametiga palju rääkinud ja oleme teinud graafikuid ja oleme neid graafikuid täitnud. Aga meil tuli seal graafikus ühekordne suurem makse, mida meil ei õnnestunud maksta, sest meil ei laekunud (Kalevi müügist - toim) nii palju raha, kui me eeldasime. Ja me pakkusime välja sada varianti ja me tahaks maksta. Ja oleme maksnud ka, kui oleme saanud. Siis nad arestisid arveid seal. Põhimõtteliselt see, mis ma ära olen maksnud, see pole maksuvõlga vähendanud. Ja teine asi, millest see summa tuleb, on see pastakast imetud maksuvõlg. Kuskilt pastakast imeti välja ja arestiti Kruuda vara.

Mis selle taga siis on? See on see juustutehas. Juustutehas on ostetud offshore'i käest. Maksuamet väidab, et offshore'ile makstud rahast tuleb tasuda tulumaks. Tulumaksust tuleb nõue. See oli 2005. Mul kadus ausalt öeldes fookus ära 2005 suve lõpus (Kruuda kaotas kopteriõnnetuses abikaasa ja õe - toim) ja ma ei tegelenud millegagi. See tehing oli täpselt selles perioodis. Raha on makstud, tehas on ostetud, tehas on olemas. Seal olid meil tehase püstipaneku nõustajad ja seal olid meil finantsnõustajad, kes tegid kõik skeemid. Ja nüüd olen siis mina süüdi. Viis aastat hiljem on minu pere vara arestitud. Ma käisin, andsin aru maksuametis, rääkisin, seletasin, kuidas see protsess oli. Aga naisterahvad maksuametis ütlesid, et meil on ükskõik. Vaata ise, kuidas saad.

Mis vigu Te ise teinud olete? Ma olen palju vigu teinud. Ma kunagi käisin ühel konverentsil, kus ma ütlesin, et ei ole halba otsust, on vähe tööd. Ma olen kogu aeg endale põhjendanud, et kui ma teen halva otsuse, siis ma töötan selle heaks. Võib-olla targem on ümber otsustada, mitte selle rumala otsuse nimel töötada. Ma panen raha ja siis hakkan hirmsalt tööd tegema, et seda päästa. Lollus.

Meediasse minek oli viga? Kokkuvõttes võib öelda, et oli viga jah. Sellepärast ma meediat tahtsin, et natuke Villul (Reiljan - toim) ja Edgaril (Savisaar - toim) ka aidata välja öelda oma mõtteid. Ei õnnestunud. Filosoofia oli teha neutraalne meedia. Ega vasakpoolsetel ei ole absoluutselt hääletoru. Aga samas on meedia võim - valitsus otsustab ju siis, kui meedia on oma otsuse ära teinud. Kõigepealt nad helistavad Kadastikule (Mart Kadastik, Eesti Meedia juht - toim) ja Luigele (Hans H. Luik, Ekspress Grupi suuromanik - toim) ja ütlevad, et mis te arvate, me teeks sellise plaani. Need ütlevad, et see plaan ei lenda, ära tee. Siis ei tee. Siis helistavad järgmine nädal, et kuule, mul on uus plaan. Siis Kadastik ja Luik ütlevad, et see plaan lendab, tee. Siis teevad. Sõna otseses mõttes nii ei ole, aga fakt on, et ega meie riiki ei juhi demokraatlikult valitud riigikogu, vaid meid juhib meedia. Iga asi, mis tehakse, vaadatakse, kuidas see meedias välja paistab.

Mida arvate Eestis tegutsevatest pankadest? Ma ei arva mitte midagi. Ma arvan, et need, kes majandusega praegu Eestis kaasa tulevad, on uued tulijad. Vanadel pankadel on kollase ajakirjanduse emotsionaalne taak kaelas. Ega nad Kruudale autoliisingut ei anna. Aga ega nad ei tea ka, miks. Käed hakkavad värisema. Millepärast? Sellepärast, et lehest on lugenud, et suhkrutrahv on maksmata. Tegelikult ei ole. Tegelikult on mul raha riigi käest tagasi saamata.

Pangadirektorile (Swedbanki juht Michael Wolf - toim) pisteti Valgetähe orden rinda selle eest, et ta tuhandetel on kodu ära võtnud. Ma ei saa aru, mille eest. Andnud siis Nordea panga juhile, kes kriisi ajal majandusse natukenegi raha juurde on toonud. Rootsi pangad viisid kriisi ajal Eestist ära poolteist miljardit eurot. Sellele lisaks üle poole miljardi euro intressina kogu laenuportfelli pealt (Kruuda kalkuleerib laenude kogumahuks 15 mlrd eurot, keskmiseks intressiks 4% - toim). Meilt on 2009-2010 tõmmatud hullult palju pappi ära ja me oleme ikka veel elus. Ma ei oska öelda - imelik rahvas on. 100 000 töötut, rahu majas. Iga viies on töötu. Rahu majas, kõik elavad. Väljas on 30 kraadi külma, rahu majas. Imelik.

Mis Te oma võlausaldajatele ütlete? Jüri Mõis ütles hästi, et see, kes teeb koostööd, on osaline ja sel on tõenäosus oma raha kätte saada. Kes kraakleb ja seob mul käed ja jalad kinni, paneb mind keldrisse - kes talle seda raha siis toodab?

Kas endised Kalev Meedia töötajad saavad kunagi palga kätte? Jah.

Millal? Kui ma cash'i saan. Kui ma midagi müüa saan. Mul on vara ju palju. Kalev RECi korterid. Saneerimiskavas vaadati otsa, et päris ilus vara. Raekoja platsis, vana Hoiupanga maja. Eelmise aasta lõpus oleks saanud heal juhul 50 miljoniga müüa. Nüüd on see mul saneerimiskavas. Ma arvan, et saan selle 80 miljoniga (krooniga - toim) müüa. Kui ma saan mõistlikult neist varadest lahti, siis on hästi. Ega mul on seda võlga sõna otseses mõttes vähe - Tartu Vesi, Hansa võlakirjad ja üllatusena tuli mulle see Alta nõue (Alta Foods sai mullu õiguse Luterma vastu 6 miljoni euro vaidluses - toim). Ja kui ma ärid liikuma saan, siis on väga hästi. Kommentaarid

Kruuda õigus tasaarvestada "kahju" on viimane vale paljude valede jadas, mida kohtud on järjekindlalt ümber lükanud. Stockholmi arbitraaž ütles juba 2009 suvel, et Kruudal ei ole mingeid nõudeid Alta vastu. Tallinna ringkonnakohus kinnitas äsja sama. Kahju summa arvutus, mida oleme siiani näinud, on muidugi saavutus omaette - näiteks väidab Kruuda, et Tere müügihind jäi tal saamata, kuigi ise on jätkuvalt Tere omanik. Tihti kipub ununema ka see, et Kruuda ise loobus Kalevi ja Tere müügist meile - tegime talle veel sügisel 2008 uue ettepaneku, ja raha oli selleks ajaks ka koos, kuid siis jäi asi selle taha, et müüja palus meil unustada varasema ettemaksu.

Varasid arestisime kantimise vältimiseks. Kahjuks pole see lõpuni õnnestunud - nüüdseks ei tea keegi, kuhu läks Kalevi müügihind ja kes on Tere omanik. Nüüd on ärganud ka teised võlausaldajad, kuid kahjuks natuke liiga hilja. Näiteks oleks omal ajal saanud Swedbank Kalevi müüki takistada, kuid leiti, et Kruudaga ei taheta siiski tülli minna.

Inimesena on Oliver sümpaatne ja viisakas. Kahjuks pole ta siiani suutnud endale teadvustada, et lepingud on täitmiseks ja et vigu tuleb vahel tunnistada.

Ma ei kahtle, et kõik asjad saavad klaaritud. Oliver Kruuda senine käitumine ja tegevus läbi kahe aastakümne annab kindlust nii arvata. Ajakirjandus kirjutab võlgadest, mitte sellest, kui palju neid ära makstud on. Kindlasti läheb aega, aga minu arvates liiguvad asjad õiges suunas.

Pankrotiavalduse esitamine on iga kreeditori õigus, iseasi, kas see aitab olukorra lahendusele kaasa.