Me oleme saanud hakkama. Ja saame ka edaspidi

Toomas Hendrik Ilves 25. veebruar 2011, 00:00

Väikerahvana tunnetame otse, kui haprad ja haavatavad me oleme. Iga kaotus toob ühtaegu isikliku ja ühiselt tajutava valu. Suured õnnetused panevad meid proovile - inimestena, ühiskonnana, riigina. Eriti, kui kannatanud on lapsed. Eriti siis, kui see asetub möödunud, meid raputanud tragöödiate ritta. /.../ Olles siirad oma valus, tunnistades iga inimese tähtsust ja tähendust siin maal, mõistame me selgelt oma kohustust, erilist kohustust väikese riigi ja rahva kodanikena. See on kohustus hoolitseda, suhtuda oma ligimestesse ja kaaskodanikesse suurema sallivuse, tähelepanu ning austusega. Sellest, ja mitte päevapoliitikast, ma tahangi teile täna rääkida. Täna, Eesti riigi sünnipäeval, räägime Sinust ja minust ja meie naabrist, meie perest, sugulastest ja töökaaslastest. Räägime kõigist Eesti inimestest, keda me ise ei pruugigi tunda, aga kelle elujooned jooksevad kõrvu ja katkematult seotuna nagu rahvariide triibud. Need jooksevad üheskoos, ühe kangana saatuse telgedel.

Mu daamid ja härrad. Tänavu möödub Eesti Vabariigi taastamisest 20 aastat. Parasjagu just nii pikaks loetakse tavaliselt ühe põlvkonna kestust. Me kõik oleme selle Eesti esimene põlvkond, hoolimata vanusest või päritolust. Endi poolt loodut vaadates on meie pilgus ehitaja uhkust, omaniku kriitilisust, aga ka lapsevanema hella lühinägelikkust. /.../

Aga edasi? Kuhu läheb Eesti nüüd? Mille suunas liikuda, kui pole tarvis tingimata eelnevast eemalduda, ära minna? Me muretseme, et äkki polegi enam eesmärki. Me tellime isegi rahvaküsitlusi, et teada saada, mis see võiks olla.

Head sõbrad, see on arusaadav. Me kõik mõistame, et järgmise inimpõlve pikkune ülesanne ei seisne järjekordse etteantud testi sooritamises. Pelk SKT või palganumbri kasv ei saa olla sihiks. Muidugi tuleb kindlustada igale inimesele väärikas elatustase. Riigi majanduse heaolu on tähtis. Ent niisama tähtis on meie vaimne heaolu. Põhiväärtuste kindlus. Usk heasse tulevikku.

Meid ei peaks enam kummitama okupatsiooniaegne hirm: kas meie, meie keel ja meie kultuur jääb püsima. Me oleme saanud hakkama. Ja saame ka edaspidi. /.../

Ausa mängu reeglid peavad kehtima kõigile. Igas eluvaldkonnas. Ka valimistel ja erakonnapoliitikas. Et ei võeta abiks raha, mis on tegelikult rahva ja maksumaksja, mitte poliitikute ega parteide oma. Et ei lubadused ega teened ole müügiks, ei kodumaale ega välismaale, salaja ja seadusi rikkudes labase kavaga demokraatlikke valimisi sisuliselt nurjata. Või nende legitiimsust kahtluse alla seada. /.../

Sestap ongi oluline, et igaüks meist, iga täisealine Eesti kodanik, osaleks omaenda tuleviku kujundamisel ja läheks valima. Ent valimised, mu head kuulajad ja vaatajad, on vaid üks vahend, kuidas kujundame oma elu vabal maal. See on üks paljudest valikutest, ja kaugeltki mitte ainus. /.../

Muidugi sõltub me ühine elu siin Eestis ka meie poliitilistest valikutest. Aga üha enam sõltub see me endi vabadest igapäevastest valikutest, mitte presidendist, valitsusest, parlamendist, parteidest, ministeeriumiametnikest, linna- või vallavõimust. Meil siin, nagu me põhiseadus seda ütleb, on kõrgeim võimukandja ikka Eesti rahvas ise. Ja mitte vaid valimiste päeval, nagu käimasolev kampaania pidevalt rõhutab. Vaid tõesti iga päev. /.../

Me ei pea taluma olukorda, kus arstiabi, korralik haridus ja isegi toidukaup on kättesaadav vaid suuremates keskustes. Olen veendunud, et kogu Eestis peab olema võimalik elada. Muidugi ei piisa üksnes vallapiiride ümberjoonistamisest. Me vajame terviklikku linna- ja vallareformi. Me teame ju seda hästi. Ehk saab teadmisest ka tegu me järgmise põlvkonna ajal. /.../

Eestlane vabanes sunnismaisusest vaid seitse inimpõlve tagasi. Seda aega on olnud tegelikult veelgi napimalt, kui arvestame maha kõik rahvaste vanglas veedetud aastad. Seda me tagasi ei soovi. Eesti kütkeiks ei saa olla sund või hirm või kohustus. Eesti kütkestavus peab seisnema muus. Olla nii meeldiv ja elamiskõlblik kant, et need, kes siin on, soovivad jääda; et need, kes siit läinud, naasevad; ning et ülejäänud, kel oskusi ja teadmisi ja huvi ja armastust meie maa ja rahva vastu, tahavad siia tulla. See ei tähenda välisinvesteeringute meelitamist. See ei tähenda kaugeltki mitte kõrgemaid palku või madalamaid maksuprotsente kui mujal. Ei, selle Eesti mõte avaneb hoopis teisest kandist: olla selline maa, kus me ise tahame elada. Ma pean silmas maad, kus me hoolime ligimesest, kus me oleme sallivad ja tunnustavad ega lasku tigedusse ja kadedusse. Maad, kus Sinu nähtud vaeva - eesti keele ja kultuuri õppimist, kooli lõpetamist, ametioskuste omandamist - tasutakse õiglaselt sellega, et kõik edaspidine sõltub vaid su enda töökusest. Aga mitte sellest, kas oled naine, tuled Nasvalt, Narvast või Narvikist, kas su lapsevanemaks on professor või puusepp. /.../

Elukvaliteet kui Eesti edasise arengu põhiküsimus on ilmselt tõepoolest paljudele harjumatu mõte. Olen siiski veendunud, et just elukvaliteet mõjutab edaspidi kõige rohkem Eesti elukäiku, ja mitte mineviku hirmud, investeeringute hulk või maksumäärad. Vaid elukvaliteet toob siia maailma parimad ajud ja teeb koos sellega Eestist maailmamajanduse osa. /.../

Me ei pea valima tigedaid inimesi parlamenti, me ei pea lugema halvustavaid kommentaare, saati neid ise nimetult kirjutama. Elukvaliteeti ei loo mitte kunagi valitsus, seda ei saa sätestada parlament ega kuuluta välja president. Seda teeb rahvas ise. /.../

Kümmekond aastat tagasi visandasin ma Eestist pildi kui Põhjala riigist, kui eesmärgist, mille suunas pürgida. Täna võime juba möönda: olgu tegemist vastutustundliku rahandus- ja eelarvepoliitikaga või avatusega nii kaubanduspoliitikas kui valitsemises; olgu madala korruptsiooniga vähemalt riigi tasandil või meie infotehnoloogiliste lahendustega - Eestist on vaikselt ja tõepoolest saamas Põhjala riik. Me oleme leidmas kuuluvust just sellesse Euroopa osasse, millest me aastaid unistasime. Kui me jätkame vastutustundlikult, siis me sinna ka jõuame.

Head kaaskondsed. Ma olen kasutanud oma privileegi kõneleda Eesti riigi tänasel sünnipäevapeol, tunnetades erilist kohustust panna sõnadesse just neid asju, mis mulle möödunud nelja ja poole aastaga on hinge kogunenud. Püüdes sõnastada seda, mida ma tahaksin näha enam kui seni, enamate jaoks kui seni, siis kõlaks see nii - et me usaldaksime iseennast. Et me usuksime oma kaaskodanikesse. Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus. /.../

Head iseseisvuspäeva meile kõigile. Elagu Eesti.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:48
Otsi:

Ava täpsem otsing