Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eestlased Liibüas automaaditoru ees

Kaisa Tahlfeld 01. märts 2011, 00:00

Loodetakse pääseda lennukile, mis viiks mässavast riigist välja. Kõik sidevahendid on kinni keeratud. Tee peal on automaatidega patrullid, kes kontrollivad sõidukeid. Kui järjekordne kohalik patrullija oma relva autoaknast sisse surub ja kõigil käed üles tõsta käsib, mõistavad eestlased, et olukord on väga ohtlik. Hirmust värisedes paluvad nad oma südames, et jõuaks ikka elusalt lennujaama, kus tungleb umbes 5000 kohalikku, kes kõik loodavad lennukile pääseda. Enamik neist on mehed.

Milline oli teie ohtlikem situatsioon Liibüas?

Kaja Kahu (KK): Öine sõit lennujaama. Me sõitsime kahe autoga, välismaalaste numbritega. Kõik tunnevad ära, et sa pole kohalik. Sul pole aimugi, millise võimu pooldajad need patrullivad püssidega mehed tee peal on. Minu jaoks oli see kõige hirmsam hetk. Ümberringi kottpime, automaatidega noored mehed, võib-olla mõnel on lihtsalt tore püssiga vehkida, ilma et tal mingit aadet seal taga oleks. Meid natuke aitas meie araabia keele oskus. Kuid seda hetke, kui mees pani püssitoru autosse, seda hetke ma näen vist veel unes.

Lennujaama õhuruum oli Liibüas suletud. Kuidas teil õnnestus lahkuda?

Juhan Kahu (JK): Kui me lennujaama jõudsime, oli õhuruum suletud, kuid pärast öö läbi ootamist hakkasid lennukid taas liikuma. Lahkuda tahtjaid oli loomulikult rohkem kui lennukitel kohti. Inimmass oli rikkalik.

KK: Meie lennuk oli viimase kohani täis. Lennukis oli haudvaikus ja Malta lennufirma, mis meid ära viis, oli kõik väga hästi organiseerinud. Inimesi pandi lihtsalt järjest istuma, mitte piletite järgi. Kui lõpuks lennuki rattad õhku tõusid, siis vaikus murdus ja vallandus aplaus. Ma pole veel kuulnud, et plaksutatakse seepeale, kui lennuk on õhku tõusnud.

JK: Eks see natuke meenutab seda, kui eestlased pidid siit laevade ja paatidega põgenema. See pole küll võrreldav selle ajaga, kui sa pead rongis nädal aega olema, meil sai see kiiremini mööda. Kuid mulle meenusid siis jutud sellest ajast.

Kelle initsiatiivil evakueerimine toimus?

JK: See oli kombinatsioon. Ettevõtte sise-eeskirjad nõuavad kriitilisel hetkel lahkumist. Mina pidin hea seisma ka selle eest, et kõik ülejäänud töötajad saaksid sealt lahkuda.

KK: Mina palun eraldi kiita Skype'i, see oli ainus infokanal, mis töötas. Skype'i kaudu sain ma osta meile ja kolleegile Eesti turismifirmast piletid, sest piletita poleks tol ööl lennujaamas midagi teha olnud. Saime ka Skype'i kaudu perele ja sõpradele öelda, et oleme elus.

Nägite ise ka pealt mõnda mässu?

JK: Sel ajal, kui meie ära tulime, tänavalahinguid Tripolis veel polnud. Mina nägin mässu jälgi eelmise öö sündmustest.

Hirm oli ka naha vahel?

JK: Seda on raske kirjeldada ja millegagi võrrelda. Kui autoaknast automaaditoru sisse pannakse ja küsitakse, kes te olete ja kuhu lähete, siis ajab hirmu peale küll.

KK: Minul oli küll hirm. Kui sul on laps autos ja sa mõtled, kas see kõik on ikka seda väärt. Info kaob ära ja midagi ei tea. Isegi lennujaamas oli hirmus, sest vahepeal kuuled jälle, et osa lende jääb ära. Meil polnud enam võimalust ka tagasi minna, sest meil oli ühekordse sisenemisega viisa ja me läksime riigist välja. Ootad ja ootad seal.

Kui palju isiklikke asju saite kaasa võtta?

JK: Meil on seal 40jalane konteineritäis asju, kõike polnud võimalik kaasa võtta. Võtsime kaasa, nagu sõjapõgenikud ikka, vaid nii palju kohvreid, kui kätte mahub.

KK: Kogu meie maine elu jäi sinna maha.

JK: Seal, kus meie elame, on valvealune territoorium. Eks nii kaua, kui nad valvavad, on seal kord, aga kellele nemad alluvad ja…

Loodate oma maist vara veel tagasi saada?

JK: Lootus ikka on. Aga eks elu läheb edasi. Meie koer jäi sealse veterinaari hoole alla.

KK: Poleks tulnud kõne allagi koera lennuväljale kaasa võtta.

Kas kohalikud olid paanikas ja hüsteerias?

JK: Hüsteerias polnud keegi. Mina käisin viimasel päeval veel tööl kah. Liibüale kuuluvas sigaretiettevõttes töö käis. Tööl oli küll alla poole inimestest. Kõik kartsid oma elu pärast. Kui hommikul välja minna plaaniti, siis ikka kaks korda mõeldi, kas rahutuste valguses on see mõttekas.

Mida kohalikud sellest mässust arvasid, teie tuttavad?

JK: Ükski liibüalane esiteks ei avalda kunagi oma arvamust, sest nad on veendunud, et neid kuulatakse pealt. Tegelikult on Liibüa kõige rikkam Põhja-Aafrika riik, kui vaadata majanduse koguprodukti inimese kohta. Selle jaotus võib küll olla kohati ebavõrdne, kuid oma osa kättesaamine on Liibüas väga lihtne. Sotsiaalabisüsteem toimib. Keegi ei tohi olla rikas - sotsialismi põhiprintsiip -, aga samas ei jäeta kedagi ka ilma elamise ja leivarahata. Keskmine liibüalane ei taha muutust. Kõik nad tahavad aga, et tänane juht läheks ära, ilma et neil oleks olemas arusaamine, milline oleks parem Liibüa.

Karjamentaliteet?

JK: Mingis mõttes küll. Kui Tuneesias ja Egiptuses on olemas opositsioon, mis oskas joonistada pilti paremast riigist, siis Liibüa sees sellist opositsiooni polnud, vana juhi asemele võib-olla uus ja noorem, aga arengusuund oleks ikka sama.

Kui kaua rahutused seal veel kesta võivad?

JK: Siin on kaks erinevat stsenaariumi. Üks on see, et Liibüa riik jääb üheks, olenemata, kas juht vahetub või mitte. Ja teine stsenaarium on see, et kuna praegune Liibüa rahvas koosneb neljast erinevast hõimust, siis kui need neli hõimu hakkavad omavahel kemplema, mis on tõenäoline, siis võib seal väga pikalt minna.

Mis mõju on nafta hinna tõusul?

JK: 2% maailma naftast pole igimäärava väärtusega, aga lühiajaliselt see kindlasti mõjutab. Kuid ülejäänud OPECi maad ja ka Ameerika on suutelised selle 2% katma, kui peaks vaja olema.

Mida edasi teete - kas jätkate oma tööd distantsilt?

JK: Kui internet töötaks, siis muidugi.

Kas lähete sinna tagasi?

JK: No meil on kõik asjad seal. Me elasime enne seda Guatemalas ja me oleme juba kümme aastat elanud Eestist väljaspool. Muuseas sellest Guatemala perioodist saab juba paari nädala parast lugeda raamatust "Minu Guatemala".

Eestisse tööle ja elama ei taha tulla?

JK: Eesti on ühe miljoni elanikuga maa, see seab piirid ette. Nii karjäärile kui ka karjääriga kaasnevatele muudele asjadele. Ja see laiuskraad, kus Eesti on, see vanadele kontidele väga hästi just ei mõju. (Naerab). Praegu hingame kergendatult, et oleme sõjakoldest väljas.

Suurbritannia teatas laupäeval, et saatis kaks sõjalennukeid britte ja teisi välismaalasi Liibüast Benghazist ära tooma. Sõjalennukitega evakueeriti 150 inimest.

Pühapäeval teatas ka Rootsi, et saatis sõjaväelennuki kaasmaalasi ja teisi abivajajaid Liibüast evakueerima. 40 Liibüas elavast ja töötavast rootslasest 20 on teada andnud oma lahkumissoovist.

Hiina on praeguseks suurema osa oma kodanikest Liibüast evakueerinud. Riigile kuuluv naftafirma on Liibüas tootmise katkestanud. Hiina teatel on Liibüas töötanud üle 30 000 hiinlasest praeguseks 29 000 evakueeritud, mõni tuhat neist on juba ka Hiinasse jõudnud.

Seevastu Filipiinid on teatanud, et alles alustavad suurema evakueerimisega.

Liibüas on üle 20 000 filipiinlase, vaid mõnel tuhandel on õnnestunud riigist lahkuda.

Naftafirmadest on töötajaid Liibüast evakueerinud Shell, Statoil, BP, Total, Gazprom, Eni ja OMV. Samuti on oma inimesi Liibüast ära toonud Siemens ja Vene Raudtee.

ÜRO sõjapõgenike komitee teatel lahkus Liibüast viimasel nädalal 100 000 inimest. Riigist oli laupäevaks evakueeritud ka 15 000 türklast ja 1400 itaallast.

Kohaliku Punase Poolkuu esindaja nimetab olukorda humanitaarkriisiks, kus põgenevad inimesed peavad ööbima lahtise taeva all igasuguse kaitseta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:48
Otsi:

Ava täpsem otsing