Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eestlased Liibüas automaaditoru ees

01. märts 2011, 06:59

Pimedal ööl, kui Liibüa inimohvritega valitsusevastased rahutused on kaasa toonud inimeste massilise põgenemise eluohtlikuks muutunud riigist, sõidavad ka Philip Morrise piirkonna juht Juhan Kahu koos abikaasa Kaja ja tütrega lennujaama poole.

Loodetakse pääseda lennukile, mis viiks mässavast riigist välja. Kõik sidevahendid on kinni keeratud. Tee peal on automaatidega patrullid, kes kontrollivad autosid. Kui järjekordne kohalik patrullija oma relva autoaknast sisse surub ja kõigil käed üles tõsta käsib, mõistavad eestlased, et olukord on väga ohtlik. Hing hirmust värisedes paluvad nad oma südames, et jõuaks ikka elusalt lennujaama, kus tungleb umbes 5000 kohalikku, kes kõik loodavad lennukile pääseda. Enamus neist mehed.

Milline oli teie ohtlikeim situatsioon Liibüas?
Kaja Kahu: Öine sõit lennujaama. Me sõitsime kahe autoga, välismaalaste numbritega. Kõik tunnevad ära, et sa pole kohalik. Sul pole aimugi, millise võimu pooldajad need patrullivad püssidega mehed tee peal on. Minu jaoks oli see kõige hirmsam hetk. Ümberringi kottpime, automaatidega noored mehed, võib-olla mõnel on lihtsalt tore püssiga vehkida, ilma et tal mingit aadet seal taga oleks.
Meid natuke aitas meie araabia keele oskus. Kuid seda hetke, kui mees pani püssitoru autosse, seda hetke ma näen vist veel unes.

Lennujaama õhuruum oli Liibüas suletud. Kuidas teil õnnestus lahkuda?
Juhan Kahu: Kui me lennujaama jõudsime, oli õhuruum suletud, kuid pärast öö läbi ootamist hakkasid lennukid taas liikuma. Lahkuda tahtjaid oli loomulikult rohkem kui lennukitel kohti. Inimmass oli rikkalik.
Kaja Kahu: Meie lennuk oli viimase kohani täis. Lennukis oli haudvaikus ja Malta lennufirma, mis meid ära viis, oli kõik väga hästi organiseerinud. Inimesi pandi lihtsalt järjest istuma, mitte piletite järgi. Kui lõpuks lennuki rattad õhku tõusid, siis vaikus murdus ja vallandus aplaus. Ma pole veel kuulnud, et plaksutatakse seepeale, kui lennuk on õhku tõusnud.
Juhan Kahu: Eks see natuke meenutab seda, kui eestlased pidid siit laevade ja paatidega põgenema. See pole küll võrreldav selle ajaga, kui sa pead rongis nädal aega olema, meil sai see kiiremini mööda. Kuid mulle meenusid siis jutud sellest ajast.

Kelle initsiatiivil evakueerimine toimus?
Juhan Kahu: See oli kombinatsioon. Ettevõtte sise-eeskirjad nõuavad kriitilisel hetkel lahkumist. Mina pidin hea seisma ka selle eest, et kõik ülejäänud töötajad saaksid sealt lahkuda.
Kaja Kahu: Mina palun eraldi kiita Skype’i, see oli ainus infokanal, mis töötas. Skype’i kaudu sain ma osta meile ja kolleegile Eesti turismifirmast piletid, sest ilma piletita poleks tol ööl lennujaamas midagi teha olnud. Saime ka Skype’i kaudu perele ja sõpradele öelda, et oleme elus.

Nägite ise ka pealt mõnda mässu?
Juhan Kahu: Sel ajal, kui meie ära tulime, tänavalahinguid Tripolis veel polnud. Mina nägin mässu jälgi eelmise öö sündmustest.

Hirm oli ka naha vahel?
Juhan Kahu: Seda on raske kirjeldada ja millegagi võrrelda. Kui autoaknast automaaditoru sisse pannakse ja küsitakse, kes te olete ja kuhu lähete, siis ajab hirmu peale küll.
Kaja Kahu: Minul oli küll hirm. Kui sul on laps autos ja sa mõtled, kas see kõik on ikka seda väärt. Info kaob ära ja midagi ei tea. Isegi lennujaamas oli hirmus, sest vahepeal kuuled jälle, et osa lende jääb ära. Meil polnud enam võimalust ka tagasi minna, sest meil oli ühekordse sisenemisega viisa ja me läksime riigist välja. Ootad ja ootad seal.

Kui palju isiklikke asju saite kaasa võtta?
Juhan Kahu: Meil on seal 40jalane konteineritäis asju, kõike polnud võimalik kaasa võtta. Võtsime kaasa nagu sõjapõgenikud ikka vaid nii palju kohvreid, kui kätte mahub.
Kaja Kahu: Kogu meie materiaalne elu jäi sinna maha.
Juhan Kahu: Seal, kus meie elame, on valvealune territoorium. Eks nii kaua, kui nad valvavad, on seal kord, aga kellele nemad alluvad ja…

Loodate oma materiaalset vara veel tagasi saada?
Juhan Kahu: Lootus ikka on. Aga eks elu läheb edasi. Meie koer jäi sealse veterinaari hoole alla.
Kaja Kahu: Meil on väga vana koer. Aga poleks tulnud kõne allagi sellises olukorras koera lennuväljale kaasa võtta.

Kohalikega suheldes – kas kõik olid paanikas ja hüsteerias?
Juhan Kahu: Hüsteerias keegi polnud. Mina käisin viimasel päeval veel tööl kah. Liibüale kuuluvas sigaretiettevõttes töö käis. Tööl oli küll alla poolte inimestest. Paanikaks polnud siis põhjust. Kuid kõik kartsid oma elu pärast. Kui hommikul välja minna plaaniti, siis ikka kaks korda mõeldi, kas rahutuste valguses on see mõttekas.

Mida kohalikud sellest mässust arvasid, teie tuttavad?
Juhan Kahu: Ükski liibüalane esiteks ei avalda kunagi oma arvamust, sest nad on veendunud, et neid kuulatakse pealt. Tegelikult on Liibüa kõige rikkam Põhja-Aafrika riik, kui vaadata majanduse koguprodukti inimese kohta. Selle jaotus võib küll olla kohati ebavõrdne, kuid oma osa kättesaamine on Liibüas väga lihtne. Sotsiaalabisüsteem toimib. Keegi ei tohi olla rikas – sotsialismi põhiprintsiip – aga samas ei jäeta kedagi ka ilma elamise ja leivarahata. Keskmine liibüalane ei taha muutust. Kõik nad tahavad aga, et tänane juht läheks ära, ilma et neil oleks olemas arusaamine, milline oleks parem Liibüa.

Karjamentaliteet?
Juhan Kahu: Mingis mõttes küll. Kui Tuneesias ja Egiptuses on olemas opositsioon, mis oskas joonistada pilti paremast riigist, siis Liibüa sees sellist opositsiooni polnud, vana juhi asemele võib-olla uus ja noorem, aga arengusuund ikka sama. Et rahva heaolu peab tõusma ja rikkuse ebavõrdne jagamine jätkub.

Kui kaua rahutused seal veel kesta võivad? 
Juhan Kahu: Siin on kaks erinevat stsenaariumi. Üks on see, et Liibüa riik jääb üheks, olenemata, kas juht vahetub või mitte. Ja teine stsenaarium on see, et kuna tänane Liibüa rahvas koosneb neljast erinevast hõimust, siis kui need neli hõimu hakkavad omavahel kemplema, mis on tõenäoline, siis võib seal väga pikalt minna. Ajalooliselt oli igal hõimul oma tükike Aafrikast. Kõik tahavad ilmselt saada siis tagasi seda oma tükki. Ja ilmselt ka just seda tükki, kus on rohkem naftat. 
Aga kui keegi suudab neid koos hoida ja anda arenguprogrammi, siis võivad kuu aja pärast seal põhijooned paigas olla. Kui me võrdleme Egiptusega, siis seal võeti pärast paarinädalast rahutust vastu otsus, et sõjavägi juhib üleminekuperioodi, mis on kuus kuud.

Nafta hind on asunud seoses rahutustega kerkima. Mis mõju sel maailmamajandusele on?
Juhan Kahu: 2% maailma naftast pole igimäärava väärtusega, aga lühiajaliselt see kindlasti mõjutab. Kuid ülejäänud OPECi maad ja ka Ameerika on suutelised selle 2% katma, kui peaks vaja olema. Küsimus on rohkem praegustes lepingutes, et kui on vaja katta see 2%, siis võib-olla pole torusid piisavalt.

Mida te nüüd edasi teete – kas jätkate oma tööd distantsilt?
Juhan Kahu: Kui internet töötaks, siis muidugi. Praegu üks päev korraga.

Kas lähete sinna tagasi?
Juhan Kahu: No meil on kõik asjad seal. Me elasime enne seda Guatemalas ja me oleme juba kümme aastat elanud Eestist väljaspool. Muuseas sellest Guatemala perioodist saab juba paari nädala parast lugeda raamatust “Minu Guatemala”, mille Kaja just valmis sai.

Eestisse tööle ja elama ei taha tulla?
Juhan Kahu: Eesti on ühe miljoni elanikuga maa, see seab piirid ette. Nii karjäärile kui ka karjääriga kaasnevatele muudele asjadele. Ja see laiuskraad, kus Eesti on, see vanadele kontidele väga hästi just ei mõju. (Naerab). Praegu hingame kergendatult, et oleme sõjakoldest väljas.

Taust
* 6,4 miljoni elanikuga Liibüa on Aafrika suuruselt neljas riik. Pindalalt sama suur, kui Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Suurbritannia kokku.
* SKP-lt inimese kohta on Liibüa Aafrikas neljandal kohal, ÜRO inimarengu indeksi alusel reastatuna aga Aafrikas esimene.
* Nigeeria ja Alþeeria järel on Liibüa Aafrika suuruselt kolmas naftaeksportija. Pea kogu eksporditulu tuleb naftast, ka annab nafta veerandi riigi SKPst.

Kõik riigid evakueerivad
Suurbritannia teatas laupäeval, et saatis kaks sõjalennukeid britte ja teisi välismaalasi Liibüast Benghazist ära tooma. Sõjalennukitega evakueeriti 150 inimest.
Pühapäeval teatas ka Rootsi, et saatis sõjaväelennuki kaasmaalasi ja teisi abivajajaid Liibüast evakueerima. 40 Liibüas elavast ja töötavast rootslasest 20 on teada andnud oma lahkumissoovist.
Hiina on tänaseks suurema osa oma kodanikest Liibüast evakueerinud. Riigile kuuluv naftafirma on Liibüas tootmise katkestanud. Hiina teatel on Liibüas töötanud üle 30 000 hiinlasest praeguseks 29 000 evakueeritud, mõned tuhanded neist on juba ka Hiinasse jõudnud. Suurem osa hiinlastest töötas õlitööstuses, raudteel ja infokommunikatsiooni alal.
Seevastu Filipiinid on teatanud, et alles alustavad suurema evakueerimisega.
Liibüas on üle 20 000 filipiinlase, millest vaid mõnel tuhandel on õnnestunud riigist lahkuda.
Naftafirmadest on töötajaid Liibüast evakueerinud Shell, Statoil, BP, Total, Gazprom, Eni ja OMV. Samuti on oma inimesi Liibüast ära toonud Siemens ja Vene Raudtee.
ÜRO sõjapõgenike komitee teatel lahkus Liibüast viimasel nädalal 100 000 inimest. Riigist oli laupäevaks evakueeritud ka 15 000 türklast ja 1400 itaallast.
Kohaliku Punase Poolkuu esindaja nimetab olukorda humanitaarkriisiks, kus põgenevad inimesed peavad ööbima lahtise taeva all igasuguse kaitseta.
Allikas: Yle Uutiset


 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. March 2011, 15:12
Otsi:

Ava täpsem otsing