Suursaadik Rootsis oskas masu Eesti kasuks keerata

Suursaadik, kes nüüd juba kuu aega on olnud ka välisministeeriumi kantsleri tööpostil, soovitab intervjuu juurde valida pildi, kus ta on rõõmsama ilmega – enda sõnul paistab ta fotodel alati liiga tõsine. Ta ise ei näi küll sellest tegelikult hoolivat, aga diplomaadi rolli juurde käib paratamatult ka väline sarm ja suhtlemisoskus.

„Ma ei usu, et ma olen väga hea suhtleja," arvab Streimann. (Mis ei saa olla tõsi, sest tema juhtimise all on Eesti end omal ajal ka Euroopa Liitu „rääkinud".) „See on olnud sageli Eesti diplomaatide probleem: neid ei kasvatata heaks suhtlejaks kodus ja vähemalt vanasti ei süvendanud seda ka kool – retoorika ja kõneoskus ei olnud kunagi õppekavas. See oskus tuleb töö käigus omandada."

Järgneb intervjuu Alar Streimanniga.

Jah, kuigi Rootsi on suuresti ingliskeelne riik, siis siseringidesse ilma riigikeelt oskamata ei pääse. Igal pool ei arutata kõike inglise keeles, on väikseid kinniseid seminare näiteks just julgeolekupoliitikas, mis on Rootsi ja Eesti vahelistes suhetes üks olulisemaid valdkondi.

Oleme saatkonnas püüdnud hoida joont, et me ei tegutse ainult Stockholmis, vaid käime ka väiksemates linnades ja maakohtades Eestit tutvustamas ja koostöövõimalusi otsimas. Eriti just maakohtades on inimesed väga-väga rõõmsad, kui nendega rootsi keeles räägitakse. On uskumatult suur vahe, kui palju avatumad ja koostöövalmimad nad siis on.

Mis on olnud võib-olla minu teine eelis, on see, et ma olen Rootsis teist korda ja tunnen väga paljusid inimesi. Ka siis, kui ma ei ole siin töötanud, olen ma erinevate tööülesannete tõttu pidanud Rootsiga palju läbirääkimisi. Võib-olla selles mõttes on mul olnud lihtsam.

Oi, neid on palju. Rootsi valitsus on väga avatud, mis on võib-olla natuke teistmoodi kui mujal. Pidevalt on briifingud, kus selgitatakse valitsuse või ministeeriumide seisukohti, olgu need kas energia-, keskkonna- või migratsiooniküsimustes. Selles mõttes on võimalus Rootsi tipp-poliitikuid kohata väga suur.

Teine suhtlemisformaat on see, et Euroopa Liidu eesistujamaa korraldab liikmesriikide saatkondadele regulaarselt kohtumisi ühistel huvipakkuvatel töösuundadel, näiteks migratsioon. Pluss veel tohutu arv pidulikke vastuvõtte.

Mina ei ole seda otseselt oodanudki. Eestlased on siin kindlasti väga tublid. Nad on siin enamasti siiski ettevõtluses, mitte poliitikas, paljud ka teaduses, meditsiinis. Nad ei ole päris otsustajate ringis, vähemalt mis puudutab riigi tasandil otsustamist. Nii et sellised kanalid peab saatkond ise leidma ja sellega ma olen ka alati arvestanud. Pigem oleme püüdnud olla eestirootslastele toeks nii Eesti kui Rootsi riigiga sidemete loomises.

Võib-olla oli see 90ndate alguses teisiti, kui sidemeid oli vähe ning Eesti kogukond oli aktiivne ja tegeles poliitiliselt Eesti iseseisvumisega. Aga tänapäeval ajavad Eesti ametkonnad Rootsiga asju otse ja valitsustevahelised suhted on väga tihedad. Pigem on huvitav vaadata, kuidas see eestlus on siin elama jäänud. See on ikka päris unikaalne, kuidas siin on säilitatud sellist mitmekülgset mikro-Eestit läbi aastakümnete ja läbi erinevate tegevuste.

Ma arvan, et nii unikaalset olukorda kuskil mujal ei olegi. Need kolm eestlaste keskust, mis pärast sõda tekkisid, olid ju Rootsis, USAs-Kanadas ja mingil määral Austraalias. Rootsi olukord on erinev, sest ta on Eestile väga lähedal ja niipea, kui olukord muutus vabamaks, said inimesed hakata Eestiga suhtlema. Nii et rootsieestlased saavad väga hästi aru, mis Eestis toimub.

Mulle torkas silma, et kui me neli aastat tagasi tulime, siis siin paljud ütlesid, et toimumas on põlvkondade vahetus, vanemad inimesed ei saa noortega läbi ja hõõrumist on palju. Aga mulle jäi kohe mulje, et see oli emotsionaalselt natuke liialdatud.

Neli aastat hiljem tundub mulle, et see üleminek on olnud päris sujuv. Kindlasti on see pidev protsess, aga mul on tõesti hea meel, et kui ma vaatan seda eestlaste korraldatud ürituste kava – eriti Stockholmis – , siis see on väga mitmekülgne.Poliitilist aktiivsust, nagu 20-30 aastat tagasi, küll ei ole, aga ajad on ka hoopis teistsugused.

(Ohkab mõtlikult.) Raske öelda, ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud. See oli niivõrd unikaalne projekt, mida ei ole tehtud kunagi varem ega tehta ka kunagi hiljem. Võib küsida, kas Eestil ongi enam niisuguse ampluaaga projekti pakkuda, kus sa osaled tegelikult terve riigi reformimises.

Aga ma ei võtnud seda kunagi sellise karjääri-ettevõtmisena. See oli lihtsalt töö, mis mulle pakkus huvi. Ta oli muidugi väga raske ja ma ei teinud seda kaugeltki üksi. Sellega oli seotud sadu inimesi ja ma arvan, et keegi neist ei saa tegeleda enam kunagi nii unikaalse asjaga. Nii et pean vist nõustuma, et oli küll üks selliseid tippusid.

Siia tulles käisin kohtumas Rootsi välisministriga ja tema esimene lause oli, et nii, tõenäoliselt tuleb teil ühineda siin teiste Põhjamaade saadikutega, kes tulevad igavatest Põhjamaadest ja kellel ei ole siin suurt midagi teha. Millega ta pidas silmas, et me oleme ju Eestis kogu aeg tahtnud saada igavaks Põhjamaa riigiks. Ja lisaks kõik ju töötas: sidemed olid ammu väljunud saatkondade haardeulatusest, firmad ja inimesed suhtlesid otse.

Aga mis juhtus, oli see, et meid tabas majanduskriis. Ja võib-olla minu suurim ülesanne oli äratada rootslaste huvi Eesti vastu, sest see oli viimase 10-15 aastaga vajunud väga madalale. 90ndate eufooria, kus kõik tundsid Balti riike ja iga endast lugupidav rootslane tegi ikkagi ühe tiiru Baltikumi ära, oli üle läinud. Uus põlvkond, kes on Rootsis üles kasvanud, pole eluski käinud teisel pool Läänemerd – pole olnud vajadust ega huvi. Koolis ei räägita eriti Balti riikide ajaloost.

Nii et kui tuli, prauhti, majanduskriis, mõtlesime saatkonnas, et see on võimalus ennast tutvustada: teha seminare ja ajakirjanikega rääkida. Et kui te ise olete võtnud selle teema üles, siis räägime sellest, mis Eestis toimub. Nii et me püüdsime keerata seda meie kasuks ja mingil määral see ka õnnestus.

Mul oli Rootsi tulles kaks eesmärki. Esiteks süvendada koostööd julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas. Rootsis toimus mõned aastad tagasi väga intensiivne debatt, mille põhiküsimus oli see, kas on võimalik jätkata neutraliteedipoliitikat, ja mis lõppes parteide konsensusliku solidaarsusdeklaratsiooniga (Rootsi ei jää neutraalseks, kui rünnatakse mõnda teist Põhjamaad või ELi riiki). See on väga suur muutus Rootsi sisepoliitilises mõtlemises. Kogu see debatt oli suuresti ajendatud Gruusia sõjast, aga osalt ka Eesti nn aprillisündmustest. Tõdeti, et Venemaa tegevus muutub järjest agressiivsemaks ja ei tohi olla sinisilmsed. Iseenesest mõista on see mure, mida oleme tundnud ka Läänemere meiepoolsel kaldal.

Teiseks lootsin tuua uut hingamist kahe riigi majandussidemetesse. Ja ma arvan, et see on ka õnnestunud – seda näitab kümne aasta suurim ekspordi kasv eelmisel aastal. Muidugi pole see ainult saatkonna töö, vaid ka paljude muude asjaolude kokkulangemine.

Iga projekt on erinev. Kord toimub see isiklike tutvuste kaudu, teinekord on selle taga süsteemne töö. Palju tööd tegi selles osas ära EASi ekspordinõunik Krister Kalda, kes süsteemselt ja aktiivselt tegeles välisinvestoritega. Välisettevõttele on Rootsi turule sisenemine näilisele avatusele vaatamata väga keeruline ja töötab suuresti usaldusel. Lepingu saavutamine võib võtta aastaid.

(Muigab.) Just, kirss tordi peal. Aga mul ei ole hea meel mitte selle üle, et just mina sattusin nende sündmuste keskele, vaid selle üle, et rootslased tahtsid näidata, kui tähtsaks on Eesti nende jaoks muutunud. Ega Rootsit ei sundinud keegi sellist visiiti korraldama. Aga seda taheti teha just nüüd ja praegu, kui oleme saanud üle majanduskriisist, euro kasutusele võtnud ja meil on tõesti väga head sidemed valitsuste vahel. Meil on Põhjala lahingugrupp, mida Rootsi juhib ja milles meie osaleme, meil on koostöö läänide vahel ning firmade vahel. Me oleme nii väiksed ja nii vaesed võrreldes Rootsiga, aga sellest hoolimata tõsiseltvõetavad partnerid.

Teenetemärkide kandidaatide valimine on küll puhtalt presidendi pädevuses, aga sellise retoorikaga, et Rootsi pangad on tekitanud meile tohutult probleeme, millega meil endal midagi pistmist pole, ma absoluutselt ei nõustu. Et meie ei ole neid laene nuianud, võtnud ja oma lollusega tuulde lasknud. Ma ei taha isegi laskuda detailidesse, aga sellise retoorika argumente võib järjest ümber lükata.

Mõnes mõttes olid ka emotsioonid vastastikused ja mõlemalt poolelt räägiti teise suunas lollusi. Rootslased ise elasid majanduskriisi raskelt üle, kartes, et teisel pool Läänemerd on mingi rahvas, kes on nende raha tuulde lasknud.

Aga mis puudutab Michael Wolfi, siis tema tuli ju sisse, et seda kriisi lahendada. Ja seda on ta ju teinud. Süüdistada panku selles, et nad teevad seda, mida pank peabki tegema, näitab meie endi harimatust.

Pole mõtet soiguda kaasa anonüümsetele kommentaaridele, alati on kasulik pigem ise rohkem mõelda. Mida Rootsi pankade kohta sageli ei aduta, on see, et Eesti eksportivat tööstust on enamasti tootnud välisinvesteeringud. Eesti firmadel endal on olnud erakordselt raske murda välja välisturgudele. Seal on palju objektiivseid põhjusi olnud, nii et pole mõtet ka endale tuhka pähe raputada.

Aga eksportijad on olnud väliskapitalile kuuluvad suured põhjamaised ettevõtted, kellel on oma koduturgudel juba suhted ja turustuskanalid olemas. Ja näiteks Rootsi ettevõtted liiguvad välismaale alati koos oma pangaga, sest neil on nendega nii lähedased suhted. Reeglina toimub ettevõtete finantseerimine Rootsi pangas küllalt madalal tasemel. Need otsused ei käi isegi laenukomiteest läbi, vaid tehakse harukontorite juhtide poolt, kes tunnevad isiklikult kohalike ettevõtete juhte ja seda põlvest põlve.

Ja kuna meie huvi on, et me saaksime Rootsist investeeringuid, siis see tähendab seda, et nad tulevad koos oma pangaga. Ma loodan, et selline usalduslik suhe tekib ka Eestis, aga see võtab kindlasti aega. Kui meil poleks olnud viimased 20 aastat Rootsi ja Soome investeeringuid, kaasa arvatud panku, aga ka teadmisi, mis nende investeeringutega koos on Eestisse toodud, poleks me riigina võib-olla üldse kuskile jõudnud. Eestil on Rootsi ettevõtluselt palju õppida: Rootsis on vähemalt viiskümmend firmat, mis kõik on oma sektoris suurimate tegijate hulgas terves maailmas – seda Eestist ainult kuus korda suurema rahvaarvu juures. Rootsis tehakse autosid, veoautosid, lennukeid, hävitajaid, allveelaevu, elektroonikat, kaevandustehnikat, IT-lahendusi – mida iganes! – ja seda maailma tipptasemel. Eesti jaoks on majanduskoostöös Rootsiga veel palju kasutamata võimalusi.

Kantsleri töö on seotud suuresti sellega, et välisteenistusel kui tervikul oleks kõik võimalused tegutsemiseks: raha, inimesed, koolitus, süsteem, reeglid. Aga jällegi on see kümnete inimeste ühine töö. Kantsleri roll on mõnes mõttes ka rutiinsem.

Sellele on raske vastata. Võib-olla kui inimesed on noored ja alustavad diplomaaditööd, siis see reisimine maailmas tundub palju põnevam. Mina olen 20 aastaga pidanud nii palju reisima, et ma ei taha enam. Ma tõesti ei taha.

Selles mõttes on töö Tallinnas mulle küllaltki meelepärane. Ja teisest küljest, kui kellelgi on minu kogemustest kasu, siis on ka mul selle üle hea meel.

Aga kindlasti ma hakkan tundma puudust teatud välispoliitilistest väljakutsetest. Ma olen ikkagi ju oma elukutse ohver (naerab).

Eestlastele tuleks üldiselt kindlasti kasuks, kui nad liiguksid rohkem ja isegi saaksid elada mõned aastad väljaspool Eestit. Me võiks olla natuke avatumad ja me ei kaotaks selle juures midagi – meie identiteet ainult tugevneks, aga me saaks selgeks oma tugevad ja oma nõrgad küljed.

Aga laste jaoks on kolimine, vanade sõprade mahajätmine, uute leidmine alati väga raske. Euroopa koolides ei ole siiski mingi probleem võtta vastu võõrast ühiskonnast tulnud laps. See on sissetöötatud süsteem ja lapsele antakse kohanemisaega.

Ma usun, et meil Eestis on õppesüsteem väga hea, aga meil ei ole väljastpoolt tulnud lapsele tugisüsteemi ning ta tahetakse mingisugusesse kasti panna. See, et me kindlasti paneme kuskilt välismaalt tulnud lapsed tegema testi, millest nad kindlasti läbi ei saa – sest nad ei saagi saada, eriti kui me eestikeelseid tingimusi esitame – on väga kivinenud süsteem.

Ikka nostalgiaga. Kuna ma olen ligi kaheksa aastat oma elust Rootsis veetnud – siin on sündinud ka meie vanem tütar –, siis ma tunnen, et kuigi peaksin oma töö tõttu Rootsi suhtes erapooletu olema, siis ma seda päris ei ole. On asju, mille suhtes ma olen üsna kriitiline, ja on jällegi Rootsi lahendusi, mida ma kaitsen tuliselt oma kolleegide ees Tallinnas.

See ühiskond on jätnud mulle sügava jälje, kusjuures ma ei ütle, et me peaksime seda kõike kopeerima. See on väga reguleeritud ühiskond ja ma loodan, et Eestis ei pea me hakkama kõike paberile panema ja selle järgi tegutsema.Nii et emotsionaalselt ma tunnen, et ikka natuke kurb on küll.

Sündinud 26. veebruaril 1964. aastal

Lõpetanud 1989. aastal Tartu Ülikooli keeleteaduskonna.

2011– … välisministeeriumi kantsler2007–2011 Eesti suursaadik Rootsis2003–2006 Eesti alaline esindaja Euroopa Nõukogu juures1998–2003 Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste delegatsiooni juht1997–2003 Euroopa integratsiooni küsimuste asekantsler1996–1997 välismajanduspoliitika osakonna peadirektor1993–1996 nõunik Eesti saatkonnas Rootsis1991–1993 välisministeeriumi kaubandussuhete osakonna nõunik

Autor: Väinu Rozental, Kadri Bank