Ehitame maja: lõpuks saavad käed mullaseks

Veebruarikuine kuukiri alles plaanis majaehitust, valis krunti ja joonistas plaane. Nüüd on käes esimene kevadkuu ja kopp tuleks maasse lüüa.

Aeg, kui plaanid hakkavad vormuma tõelisuseks, on ühtviisi rõõmustav ja ärevaks tegev: kas ikka kõik sai arvesse võetud? Kas puhvrid on olemas, töömehed oskuslikud? Kas tõesti nüüd?

Ehitustöö alguste algus on vundament: arutleme, mida silmas pidada vundamendi ja drenaažisüsteemi loomisel. Ehk on kirjutisest kasu neilgi, kes nuputavad, kuidas igakevadisest keldriuputusest pääseda.

Kevadet oodates piilume ka aeda: õrnad okaspuud vajavad kevadpäikses kõrbemise vältimiseks aedniku hoolitsevat kätt.

Taas leiavad kajastamist loodussõbralikud lahendused renoveerimishuvilisele. Katsume igas numbris leida nurgakese valdkonna valgustamiseks. Savi- ja lubikrohvi mõnusatest omadustest on rohkelt räägitud, ent paljud renoveerimise ja krohvidega esimest korda kokku puutuvad inimesed ei oska aimatagi, et võimalused on nii laiad. Hiljaaegu uuris üks sõber, kas savikrohvi saab toonida. Ta oli päris üllatunud, kui kuulis, et Eestis, seitset liiki savi maal, on pakkuda vähemalt võrdväärne hulk savikrohvitoone.

Eraldi tõstsime kevade hakul kilbile lisakütteteema. Käredaim külmalaine on selleks talveks vast möödas, ent küttesüsteemi nõrgimad kohad tõi 35kraadine pakane ilmekalt esile. Soojuspumbad on üha popimad lisakütteallikad, alternatiivseid lahendusi otsivad planeerijad on aga pilgu päikese, täpsemalt päikesepaneelide poole pööranud. Minu jaoks oli küll üllatus, et Maarjamaal on päikesepaistet Saksamaaga võrdselt...

Soovin häid üllatusi ka kevadesse. Päike teeb nende äratundmise ainult lihtsamaks.