Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Oluliselt rohkem praaki, aga senisest kiiremini?
Eesti töösturid soovivad jätkuvalt suurendada riigipoolset abi tehnoloogiainvesteeringutesse. Põhilised argumendid on, et see tagab Eesti ettevõtjate parema konkurentsivõime ning, et suuremate toetuste küsimiseks on ajakulu sama kui kümneid kordi väiksemate küsimusel.
Loomulikult on igal ettevõtjal uhke tunne omada state of the art-masinat, mis avaldab muljet klientidele, motiveerib töötajaid ning eeldatavasti võimaldab ka tootlikust tõsta. Viimane sõltub muidugi varemkasutatu efektiivsusest. Samas on sellistel finantsmahukatel toetustel palju nõrkusi, nagu konkurentsi olukorra halvenemine, puudulik arengut toetav inimressurss ning madal tasuvus võrreldes mittekapitalimahukate tootlikkuse edendamise meetoditega, mis on eriti oluline piiratud finantsvahendite tõttu.
Tagades parema konkurentsivõime globaalsel turul, tekitab suuremahuline tehnoloogiatoetus ebavõrdsust siinsamas Eestis. Kui üks tootja saab näiteks miljonieurose toetuse seadmepargi uuendamiseks ning teine ei saa, siis kas mitte ei soodusta selline toetusmehhanism ebavõrdsust Eesti piires? Seda, et kõik soovijad toetuste abil nn järgmisele tehnoloogiatasemele aidata, ei saa me endile kunagi lubada. Pärast ebaõnnestunud 35 miljardi USD investeerimist 21. sajandi seadmetesse ütles General Motors'i juht Roger Smith: "Ilma inimestele ja koolitustele tähelepanu pööramata võimaldas uus tehnoloogia ainult praaki kiiremini toota". Seda 80ndate keskel toimunut on nimetatud ka USA tööstusajaloo suurimaks katastroofiks.
Enne jooksma hakkamist peab käima õppima. Kui meil ilmub pea iganädalaselt artikleid oskustööjõu puudusest, kas poleks siis vajalik panustada pigem inimkapitali edendamisse, selmet toetada suhteliselt väheseid ettevõtteid moodsa seadmepargi soetamisel, mis omakorda tekitab veel suuremat oskustööjõu defitsiiti.
Kuna inimressurss on turul vabalt liikuv ja erinevalt seadmest ei saa tööandja töölisi legaalsel viisil kinni hoida, võiks riik senisest enam toetada investeeringuid inimkapitali arendamisesse, eesmärgiga tööjõu harimine kaasaegsete tootmismetoodikate vallas ja samas ettevalmistamine 21. sajandi seadmete haldamiseks.
Autor: Lauri Nirgi