Viimsi õlletoa mitu nägu

Heidi Vihma 11. märts 2011, 00:00

Jussi õlletuba on lihtne koht, mis püüab kõigile meelepärane olla. Külamees saab sealt õlut, lapsukesed viinereid ja friikartuleid, turistid piprapihvi, poliitikud valijaid.

Esmamulje oli soe, pehme ja õdus. Ehtne Eesti koht- sellist sõnumit edastasid triibuliste kaltsuvaipadega kaetud puhtad laudpõrandad ja rahvusliku mustriga linikud. Tõeliselt isamaalik koht, nii et partei nimega Isamaaliit oli selle oma propagandakohaks valinud ja Laari õlletoaks ümber nimetanud. Akna ette pandud suur sinine loosung varjas eredaks kippuvat kevadpäikest, lapsukeste lõbuks olid kingitustelauale välja pandud sinised tiivikud, ainult ühtegi poliitikut polnud näha. Kohal olid vaid paar õllesõpra ja emad-isad, kes oma lapsukesed välja maiustama olid toonud.

Esimese käiguna tutvusime lillkapsapüreesupi ja Caesari salatiga. Supiga lähemalt - see oli üllatavalt rammus, kuid mahe ja maitsev. Caesari salatiga jäi tutvus pinnapealsemaks, sest see valmistas pettumuse - majoneesikastmega Hiina kapsal ja tugevalt maitsestatud kanafileeribadel polnud oma nimega midagi ühist.

Ka fooliumis küpsetatud lõhefilee ahjukartulitega ei vastanud ootustele. Foolium oli ja lõhefilee samuti, pealegi päris mahlakas, aga vaene väike kalatükk kadus juustu-majoneesikatte alla ära, nii et kala maitset polnudki õieti ei tunda. Ja ahjukartulid olid võib-olla ahjus tõepoolest korraks käinud, näiteks ennast soojendamas, aga tegelikult oli tegemist keedukartuliga, mis õlis läbi küpsetatud.

Lambafileega oli kõik korras, temast sai päeva nael. Lammas oli oivalises küpsusastmes, mahlakas, liha oli palju ja mustsõstra-piprakaste oli tore leid selle juurde. Ka kartulipuder oli maitsev, kuid nii lõhe kui ka lamba lisandiks pakuti külmutatud köögiviljasegu. Ei, muidugi mitte enam külmutatud kujul, eks ikka keedetult ja mingi tugevamaitselise ürdiseguga maitsestatult. Ometi oli tulemus täiesti maitsetu, vesine ja leige.

Üks hea keeduporgand kübekese või ja soolaga oleks sada korda parem olnud, pealegi sobinuks see rahvustriibuliste linikutega kenasti.

Majaveini jätkus vaid ühele joojale, siis sai see otsa. Üritasime lohutust leida koogist: kohupiima-õunakook on alati kindel valik, see ju meie klassika. Sedapuhku aga oli klassika pakist pärineva vanillikastmega üle valatud ja lisaks oli pudelist šokolaadikastet peale nõristatud - no ei maitse mulle see poekraam mitte üks raas, isegi mitte õlletoas.

Ehk oli ülipika menüüga üle jõu käivad lubadused välja antud? Ehedate Eesti roogade kõrval (Mulgi puder, röstitud silmud, soolaoad, karbonaad) esindas menüü ka pubiklassikat (juustupallid, küüslauguleivad, sibularõngad), Vene ja Ukraina kööki (seljanka, Kiievi kotlet, pelmeenid), Itaaliat (tomati-mozzarella-salat, pastaroad), isegi südalinnahitt piprapihv oli olemas.

Presidendiproua eestvedamisel peetud võitluse tagajärjel on transrasvad pidanud vähemalt kommidest kaduma, aga restoranide lastemenüüd koosnevad ikka veel säilitusainetest ja toiduvärvidest, maitsetugevdajatest ja rasvadest. Köögi- ja puuvilju kohtab seal harva. Olukord on tõesti vilets, kui isegi rahva püsimise esivõitleja Mart Laari propagandakohvikus järeltulevat põlve viinerite ja friikartulite, pelmeenide ja hapukoorega toidetakse.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing