Eesti kaupleb jõukohasemat osa

"Valemist sõltub, kas Eesti osalus hakkab 500 miljardi euro suuruse laenumahuga Euroopa Stabiilsuse Fondis (ESM) olema vähem või rohkem kui 10% SKPst (1,45 mld eurot - toim)," ütles rahandusminister Jürgen Ligi eile pärast Euroopa Liidu rahandusministrite kahepäevast kohtumist, tahtmata konkreetseid summasid nimetada.

Eesti on teinud ettepaneku arvutada riikide osaluste jagunemine euroala kriisifondides kas SKP või rahvusliku kogutulu põhjal, mitte n-ö Euroopa Keskpanga valemi alusel, mis võtab arvesse elanike arvu.

See tähendaks meilt proportsionaalselt väga suurt panust," põhjendas Ligi, miks Eesti taotleb valemi muutmist. "Protsendina SKPst võib vahe suurima ja väikseima majandusega riigi panuste vahel olla kahekordne."

Arutusel mitmed variandid. Küsimus ei huvita üksi euroala vähem jõukaid riike, vaid ka teisi liikmesriike, kellel rahaliiduga liitumine alles ees.

"Nihe paremuse poole on olemas," ütles Ligi. Juba on tänu Eesti algatusele laual mitu valikuvarianti. "Meie arvates on nii õiglane ja see on kooskõlas meie huvidega," ütles Ligi.

Eesti puhul on valemi muutmine aktuaalne euroala n-ö püsiva kriisifondi (ESM) loomisel, mis hakkab tööle 2013. aastast. Läinud aasta mais loodud ajutise kriisifondi (EFSFi ehk Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi) puhul oleme "rongist maha jäänud".

Eesti pole veel euroala kriisiabisse panust andnud. Selle abimehhanismiga ei ole Eesti veel liitunud, kuna EFSF, millest on praeguseks abi saanud Iirimaa, loodi enne Eesti euroala liikmeks saamist. Niisamuti ei osale Eesti praegu veel ka Kreeka abistamises, sest seegi abipakett pandi kokku enne selle aasta 1. jaanuari.

Põhimõtteline liitumislubadus on aga antud. "Meie liitumine (EFSFiga - toim) on läbirääkimiste küsimus ja riigikogu otsuse küsimus," ütles Ligi. "Nii nagu on seda ka ESM."

Euroala rahandusministrid on tuleva nädala esmaspäeval taas Brüsselis, et veel lahtised otsad enne 24.-25. märtsil toimuvat ELi valitsusjuhtide Ülemkogu kokku sõlmida. Siis peaks paika saama ka euroala kriisiabis osalemise valem. Ülemkogul on ELi valitsusjuhid lubanud esitada kompleksse lahenduse euroala kriisi ületamiseks.

Euroopa kriisifondides tegid euroala valitsusjuhid läinud reedel alanud ja laupäeva varahommikul lõppenud maratontippkohtumisel mitmeid olulisi otsuseid.

Nii otsustati, et euroala riikidel tuleb võtta täiendavaid kohustusi, et viia euroala ajutise kriisimehhanismi tegelik laenuvõime 440 miljardile eurole. Kas selleks tuleb anda lisagarantiisid või eeldab see tippreitinguta euroala riikidelt sularaha sissemakseid, selles eile-üleeile tehnilisi detaile lihvinud rahandusministrid veel kokkuleppele ei jõudnud.

Lisaks kordasid valitsusjuhid üle, et 2013. aastast loodava euroala püsiva kriisimehhanismi (ESM) maht saab olema 500 miljardit eurot. Nii on euroalal nüüd vajadusel võimekus lisaks Kreekale ja Iirimaale välja aidata ka Portugal ja Hispaania.

Üllatavad kokkulepped. Turgudele üllatusena lepiti kokku ka kaks uut abinõu euroala võlakriisi lahendamiseks. Nii sai euroala kriisifond volitused osta euroala raskustes riikide võlakirju, kuid seda mitte järelturult, nagu oleks soovinud Euroopa Keskpank, vaid emitendi käest. Sellega aidatakse otseselt rahastada hädas riigi eelarvedefitsiiti ning see peaks ära hoidma võlakirjaemissiooni võimaliku läbikukkumise ohu.

Abilaenud odavamaks. Teiseks otsustati kärpida raskustes riikidele antud abilaenude intressimäärasid. Kreeka puhul kärbiti intressimäära protsendipunkti võrra 5%-le ning pikendati laenu tagasimakse tähtaega 7,5 aastale. Vastu lubas Kreeka käivitada riigivarade erastamise programmi 50 miljardi euro suuruses summas.

Iirimaa paneb vastu. Iirimaa puhul jäi aga abilaenu kõrge intressimäär praegu veel alandamata, sest Saksamaa ja Prantsusmaa nõudsid Iirimaalt vastusammuna ettevõtte madala tulumaksumäära tõstmist. Sellega Iirimaa ei nõustunud.

Euroala võlakirjaturgudele tõi ootamatu edasiminek nädala hakul tuntava kergenduse, ent sellega ei ole võlakriisi lahendus veel käes. Risk, et mõni riik oma laenukoormaga toime ei tule, pole kadunud. Enim kardetakse seda Kreeka ja Iirimaa puhul. Kuni pole vastust, kuidas olemasolevate võlgadega toime tullakse ja kes kahju kannab, jääb investorite usaldus heitlikuks.