Liit õigustab arstide koolitamist

Arstide ja ravimitööstuse omavahelisi suhteid on avalikkuse ees kajastatud kaasaegsete ravimite loomisaegadest peale. Kindlasti võib seda valdkonda pidada üheks enim reguleeritumaks valdkonnaks maailmas üldse. Piirangud ja kontroll on pärit kolmest olulisest allikast, seadustest, ravimitootjate/arstide eetikakoodeksitest ja lisaks avalikkuse kõrgendatud tähelepanust. Viimase eest kannab hoolt vaba ajakirjandus. 

Ravimitööstuse areng on olnud viimastel aastakümnetel  väga kiire, kusjuures uute tehnoloogiate kasutuselevõtmine võib seda lähitulevikus veelgi kiirendada. Seega arstid, kes teevad oma tööd,  kasutavad igapäevaselt kiiresti areneva ravimitööstuse vilju – ravimeid kui kõrgtehnoloogilisi tooteid. Arstiks õppimine on seatud nii, et ülikooli lõpetades on olemas oskused ja teadmised haiguste diagnoosimiseks ja ravimiseks.

Paraku, aga peab arst oma oskuseid täiendama pidevalt, sest tema töövahendid  ravimite ja meditsiinitehnika näol muutuvad ning arenevad kiiresti. Näiteks 15 aastat tagasi ülikooli lõpetanud arstidele oleksid tundunud ebareaalsetena need tehnoloogiad, mida täna meditsiinis igapäevaselt kasutatakse, olgu selleks siis diagnostiline aparatuur või uus bioloogiline ravim. Kui teaduse ja tööstuse arengu tulemusena sünnib meditsiinis innovatsioon, siis selle kõrgtehnoloogilise tootega seotud info on kõige täpsemini ja detailideni olemas just sellel samal tootjal.

Oleme ju kõik huvitatud, et innovatsioon rakendatakse inimeste teenistusse, et meil diagnoositaks haiguseid varakult ja ravimid mida kasutame, aitaksid meil tõhusamalt haigustega  võidelda. Et see nii ka oleks, on vajalikud pidevad koolitused  ja seminarid uue tehnoloogia omaduste, mõjude ja ka kõrvalmõjude selgitamiseks. Kas peaks seda keegi teine tegema kui tootja? Tõenäoliselt mitte, sest kõige täiuslikum infopagas on olemas selle toote loojal. Nii jõuamegi kohta kus reklaam ja tootetutvustus võivad olla sarnase tähendusega, oluline ei ole siin see kuidas me seda nimetame, vaid see, et kõik vajalikud teadmised oleksid meie arstidele teada ja kättesaadavad.

Rahvusvahelisi konverentse korraldavad iga eriala kutseliidud. Konverentsiprogramm keskendub eriala arendamisele ja parimale tõenduspõhisele ravile. Nendele konverentsidele kutsutakse esinema teadlased ja maailmas tunnustatud eriala tipud. Arstile on see parim võimalus kätte saada kontsentreeritult ja objektiivselt kogu patsiendi parimaks raviks vajaminev teadmine. Sealjuures ei sõltu saadav info sellest, milline firma tasus konverentsikulud.

Miks siis firmad ikkagi maksavad nii suuri summasid konverentside toetusteks? Eesti on tänapäevaste ravimite kasutusele võtmisel pigem viimaste seas võrreldes muu Euroopaga. Ravimfirmad panustavad sellele, et kui eriala tipud on veendunud, et uus ravim parandab ravitulemusi, siis on lootust, et ühel päeval lisatakse see ravim ka Eestis soodusravimite nimekirja. Meeles tuleb pidada, et sellest ei võida ainult ravimifirma, vaid eelkõige patsient, kelle teenistusse uued ravimid rakendatakse. Kusjuures Eesti ei eristu teistest riikidest küll mingilgi moel, pigem võib Eestit tuua eeskujuks oma läbipaistvuse ja selgete aruandlusnõuete poolest, mis on kõigile avalikult kättesaadavad ja loetavad rahast kuni konverentsidel osalejateni välja.

Kõlama on jäänud see, nagu toetataks arstide koolitusi, konverentse kaugetesse riikidesse, siiski enamuses toimuvad need Euroopas ja tooteid tutvustavad seminarid valdavalt hoopis Eestis. Igal erialal toimub ka ülemaailmne aastakongress, mille asukohaks ei pruugi olla Euroopa. Arsti saatmine eksootilistesse maadesse on siiski pigem erand kui reegel. Üldiselt peaksime olema uhked nende arstide üle, kes meid esindavad eriala aastakongressidel, toovad kaasa olulisi uusi teadmisi ja kogemusi ning lisaks tutvustavad Eestit ka rahvusvahelisel tasemel.