Kontorihoone toidukombinaat

Heidi Vihma 18. märts 2011, 00:00

Viimasel ajal olen järjest sattunud restoranidesse, kus ka kibedal lõunaajal peale minu vaid paar inimest. Seekord otsisin toidu kõrvale ka inimesi ja leidsin Tammsaare ärimajast rahvast täis söökla.

Õieti pole see söökla, vaid lõunarestoran. Sööklaks ei julgeta enam ühtegi söögikohta nimetada, söökla on end täielikult diskrediteerinud.

Kuni on elus veel viimane vanur, kes nõukaaegset rasva- ja kloorilõhnalist sööklat mäletab, jäävad kandikulõunakohad restorani nimetust kandma. Ka siis, kui need kulbiga vaid kartulit-sousti jagavad.

Tammsaare ärimaja restoran on oma roostevabade lettide hiilguse ja lae all väänlevate tehniliste süsteemidega pigem toidukombinaat. Nagu kombinaadis ikka, on siin liinid, toiduliinid. Paremal asuvad päevapakkumised, vasakul see, mis peaks vist püsivalt menüüs olema.

Kui olen õigesti aru saanud, vahetuvad parema liini road iga päev, vasaku omad aga mitte - seal ootavad sööjat igikestvad praetud pelmeenid, täidisega pannkoogid, juustuga kaetud liha ja paneeringusse mähkunud kala. Päevapakkumiste letil vahetuvad road iga päev ja ukse kõrvalt lauakeselt saab nädalamenüü kas või kontorisse kaasa võtta.

Kenasti välja mõeldud, aga tegelikkuses ei toimi. Mõlemal korral kujunes marsruut siksakiliseks. Samm paremale: supp on, aga salatit pole. Siis alguspunkti tagasi, samm vasakule, sealt salat kaussi, siis uuesti paremale. Päevapakkumiste poolel haigutas salatilaual mõlemal korral vaid tühjus, seepärast pidigi seda vasakult ehk nautlemise poolelt toomas käima. Algaja jaoks oli ka prae kokkupanek keeruline.

Ühel liinil läks õnneks: üleküpsetatud köögiviljakotlet sobis hakkliha-riisipalliga kenasti kokku ja ka paks seenekaste täiendas seda kenasti.

Teisel liinil läks kõik untsu: küüslauguga kalafilee oli suurepärane, riis parajalt pehme, köögiviljahautis samuti enam-vähem mõnus, aga koorekastmel polnud köögivilja ja riisiga vähimatki klappi.

Nii et olgu liinid kui tahes efektiivsed, kui inimtegur on nõrk, siis langeb ka kvaliteet. Võiks ju letitöötaja peale kulbivibutamise ka maitsekonsultant olla, ikkagi restoran. Teiselt poolt - kui letitöötaja maitsekonsultandiks koolitada, siis tõusevad hinnad, sest koolitus on teatavasti kallis lõbu.

Praegu toodavad liinid väga hea hinnaga roogasid. Võiks lausa öelda, et hinna-kvaliteedi suhe on pealinna parimate hulgast. Seda muidugi ainult siis, kui juhtub olema hea päev. Kord oli riis üle keedetud ja kala paneering läbi küpsemata. Sellist toitu ei taha ma ükskõik kui väikse raha eest.

Nii et pigem koolitan ennast ja järgmisel korral igaks juhuks sousti prae juurde ei võta. Põhjust kombinaati-lõunarestorani tagasi minna igatahes on - kui veab, saab kõht peaaegu et meeldival moel täis.

Toitu pakutakse ka kaasaviimiseks, praegugi näkitsen sealt ostetud makroone, Prantsuse köögist pärit mandliküpsiseid. Nauding? Vist mitte, aga elamus küll - midagi nii magusat pole ammu saanud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing