Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mustvalge kunst
Tallinna kunstihoones on avatud Andres Tali suur personaalnäitus "Exit (mittelineaarne narratiiv)", mille mustvalgete tööde fookuses on aeg, stereotüübid ja keskeakriis.
Andres Tali on mustvalge kunsti perfektne valdaja ning üks Eesti kontseptualismi lipu kõrgel hoidjatest. Tali töötab väga nappide vahenditega ning tema hiigelsuured lõuendid kunstihoone suures saalis mõjuvad majesteetlikult.
Näituselt lahkudes tabab vaataja end paratamatult mõttelt, mida kunstnik selle kõigega öelda tahtis. Isegi siis, kui kunstnik ise ei olegi taotlenud mingit ühte muljet või pole tal olnudki mingeid juhtnööre tööde mõistmiseks ette antud.
Nii on ka Andres Taliga. Ta jätab vaataja oma piltide ees täiesti üksi, oodates huviga, mis mõtted sähvatavad vaataja enda peas ilma kunstnikupoolsete segavate teguriteta. Tali on üritanud end võrrandist eemaldada.
Täielikult õnnestunud see tal ei ole, sest peaaegu igal teisel fotoseerial ilmub vaataja ette tema enda kuju. Samas rõhutab Tali, et tegemist ei ole autobiograafilise väljapanekuga ja iseenda modelliks olemine on kõigest lihtne praktiline lahendus.
Fookuses aeg. Nagu öeldud laiuvad kunstihoone suure saali seintel lõuendid, mis kannavad erinevaid verbaalseid või kujundlikke sõnumeid. Silma jääb tabletilehe suurendus ja selle pealkiri "Metforal" (2011). Teatavasti võtavad Metforali diabeedihaiged. Suure saali tagumisel seinal on pisut sürreaalse alatooniga fotoseeria "Lahkumine kell 8", kus inimene läheb tagurpidi ehk selg ees trepist üles, kuid kell liigub aina edasi. Siin on lavastatud aja ja visuaalse kujundi nihe.
Aeg on terve näituse oluline peidetud komponent. Seriaalsed võtted kujutavad endast justkui kellaosutit, mis halastamatult aina edasi liigub. Samamoodi mõjub video "Vool" (2008), kus inimkeha jõevoolus liguneb. Vool tähistab aega ja vooluga kaasakiskumatu keha inimese võitlust aja vastu.
Paratamatult viib kogu see jutt ikkagi lõpuks keskealise valge heteroseksuaalse mehe komplekside ning kriisi juurde, kuigi Reet Varblane näituse sissejuhatavas tekstis seda taunib. Kvintessentsina võtab selle mõtte kokku töö "Ma lugesin palju" (2004).
Keskeakriisi valud. Seeriafotodest komponeeritud pilt kujutab tõenäoliselt striptiisiklubi külastajat, kes tantsijatari aeglaselt lahti riietada püüab. Samal ajal jooksevad justkui subtiitritena Marxi, Freudi, Heideggeri ja teiste nimed. Manduva keskealise mehe võrdkuju. Trikk sellel näitusel seisneb selles, kuidas vältida töödes keskeakriisi nägemist. Või siis jälgida seda, kui raske on stereotüübist vabaneda, isegi kui meil palutakse täiesti teistmoodi mõelda.
Autor: Ragne Nukk