Võõrsõnu vuristades kaevad ise endale auku

Teeme kohe selle kirjatüki alguses väikese testi. Võta hetk, loe läbi järgmine rida ja proovi mõelda, mida see lause lihtsas eesti keeles tähendada võiks: "Osalist kodulinnu embrüod eelistatakse õõnsale lubjakivimoodustisele."

Võtab mõtlema, eks? Õige vastus on "Parem pool muna kui tühi koor". Mida ma öelda tahan on see, et väga paljud esinejad teevad oma jutu tarbetult keeruliseks. Olgu siis erialakeelt, kantseliitlikku lausestust või ülemäära palju võõrsõnu kasutades. Näiteks, kuidas Sulle tundub, kas on parem öelda "Nullilähedane tööviljakus elimineerib võimaluse omandada igapäevaseks eksisteerimiseks vajalikku energiakogust" või sama asi lihtsas eesti keeles lihtsalt "Kes ei tööta, see ei söö"?

Aeg-ajalt olen kuulnud, kuidas esinejad esinedes ennast võõrsõnu kasutades tähtsaks üritavad teha. Näiteks midagi taolist: "See situatsioon peaks nüüd küll detailide edastamiseks piisavalt deskriptiivne olema" või siis hoopis "Antud ülesanne nõuab loomingulisust ja kreatiivsust". Teades väga hästi, mida tähendab "kreatiivsus" saan ma aru, et "ülesanne nõuab loomingulisust ja loomingulisust". Sellistel puhkudel tuleb ikka meelde juudi vanasõna "Vaikne loll on pool tarka".

Minu soovitus ongi selline: esinemiseks ettevalmistudes mõtle väga täpselt läbi, kui lihtsalt sa oma teksti kuulajatele edasi anda saad. Mida lihtsamalt, seda parem! Sa võid ise oma valdkonna suur ekspert olla, aga ära eelda, et ka kõik kuulajad seda on. Sinu jaoks võivad eelpool toodud laused suurt tähendust omada, aga kuulajad istuvad saalis ja mõtlevad ikka: "Kõlas nagu eesti keel, aga aru ei saanud mitte midagi."

Seega - tee võimalikult lihtne tekst, kõrvalda sealt ebavajalikud võõrsõnad ja võimaluse korral ka erialakeel. Selle tulemusena saavad lisaks Sinule jutust aru ka kuulajad - ja see ongi peamine, milleks esinema oled tulnud.

Koduse ülesandena mõtle välja, mida võiks lihtsas eesti keeles tähendada lause "Tungiva vajaduse olemasolu põhjustab kastreeritud isasveise maabumise tarbeveevõtukohta".

Autor: Janek Tuttar