Teatmeteoste lipulaeva uputasid tülid ja raha laristamine

18. mail annab oma hinnangu Aasmäe juhitud Eesti Entsüklopeediakirjastuse ASi maksejõuetuse põhjustele ka ajutine pankrotihaldur. Aasmäelt palgaraha ootavad töötajad on kindlad, et ettevõte üheks makseraskuste põhjuseks oli Aasmäe laristamine kirjastuse rahadega. Äripäeva käsutuses olevast kirjastuse krediitkaardi pooleteise kuu väljavõttest ilmneb, et Aasmäele meeldis veeta aega Tallinna erinevates söögi- ja joogikohtades. Aasmäe ise ütleb, et see oli erandlik kuu.

"Kui ma oleks minister või kantsler, kus oleks avaliku sektori rahaga tegemist, seal võiks seda küsida," vastab Aasmäe küsimusele krediitkaardikulutuste kohta. "Meie majas käib see niimoodi, et kui on tehtud mingeid kulutusi, mis ei sobi majandustegevusega, arvatakse see palgast maha," tõrjub ta süüdistusi raha laristamisest.

Eesti Entsüklopeediakirjastus pole aga tavapärane äriühing. Tegemist on ettevõttega, millele valitsus kavatses maksta toetust. Samuti toetab riik Aasmäe juhitavat mittetulundusühingut, mis jätkab sisuliselt kirjastuse tegevust. Seetõttu on avalikkusel õigus teada, kas toetussummasid kasutatakse sihipäraselt või võivad maksumaksjalt võetavad summad minna hoopis vanalinna pubide abistamiseks.

2007. aastal koostatud kolmepoolsesse koalitsioonilepingusse õnnestus Aasmäel suruda sisse erandlik riiklik toetus. Reformierakondlased, isamaalastest ja sotsid kirjutasid valitsemisprogrammi, et valitsus toetab rahaliselt Eesti Entsüklopeediakirjastuse veebientsüklopeedia arendamist. Millised ministrid või poliitikud need kuldsed sõnad programmi valada aitasid, Aasmäe ei mäleta. Või ei taha öelda. Selle teema puhul on mälu lünklik ka koalitsioonilepingut koostanud poliitikutel.

Aasmäe meenutab, et toetuse saamise nimel sai tehtud palju tööd, tutvustatud Eesti-keskse veebientsüklopeedia ideed suurele hulgale inimestele. Ta näitab uhkusega uut veebikeskkonda, kuhu koondatakse 60 000 Eesti kohta käivat märksõna. Sellega tegeleb möödunud aasta lõpul loodud digikeskus, milles töötab igapäevaselt mitu inimest. Nad valmistavad materjali ette veebis avaldamiseks, kontrollivad ja täiendavad seda.

Füüsiliselt asub see keskus Tallinnas Pärnu maanteel, Vabaduse väljaku lähedal paikneva Westmani poe peal. Keskust ei majanda aga enam raskustes Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, vaid hoopis MTÜ Entsüklopeedia, mis korraldas mullu veebikeskkonna arendamiseks paberite järgi kolm pakkumist kogunud riigihanke. Kogu veebientsüklopeedia info tuleb Eesti Entsüklopeediakirjastuse varasematest väljaannetest. Aasmäe kinnitab, et MTÜ-l on Eesti Entsüklopeediakirjastuse materjalide kasutamiseks leping. See võimaldab kõike veebis piiramatult avaldada, kui kasutaja saab infot tasuta.

Kuna veebientsüklopeedia valmib ELi toel, ei saagi selle kasutamise eest vähemalt viis aastat mingit raha küsida. Muu maailm reguleerib ligipääsu veebientsüklopeediatele näiteks tasulise päevapiletiga. Kuskilt peab tulema raha, et servereid rentida, tõrkeid kõrvaldada ning infomaterjali uuendada.

Aasmäe loodab, et see raha hakkab ka talle tulevikus kuskilt tulema, kuid ikka avaliku sektori ja sõprade-tutvuste toel. Tema veebientsüklopeediat saab seejuures inglise keelde tõlkida, mis teeb selle riigi visiitkaardiks ja mitmes muus suunas edasi arendada, räägib Aasmäe. See on aga tulevikumuusika. Iga asi oleks eraldi projekt uute riigi või muude huviliste antud rahadega.

Praegu MTÜ-l veebientsüklopeedia käigushoidmiseks mingit sissetulekut pole. Kõrvaltvaatajale tundub, et MTÜ toimetab puhtalt õhust ja armastusest.Miks tegi Aasmäe digientsüklopeedia jaoks MTÜ, ehkki valitsuskoalitsioon lubas toetada aastakümneid entsüklopeedia väljaandmisega tegelenud Eesti Entsüklopeediat? Aktsiaseltsi vorm oli toetuse saamiseks kõlbmatu, kostab mees.

Või oli põhjus hoopis selles, et Eesti Entsüklopeedia oli veebientsüklopeedia arendamiseks eraldatud toetuse väljaandmise ajaks tõsistes majandusraskustes?

Aasmäe süüdistab kirjastuse majandusraskuste tekkimises riiki, mis veebientsüklopeedia arendamiseks lubatud toetusega nii kaua viivitas. Ja muidugi on süüdi ka inimesed, kellega ta raksu läks, eelkõige kaasaktsionär ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse kunagine juhatuse liige Jüri Ott, keda laiem avalikkus tunneb skandaalsete Tallinna vanalinna ja kesklinna korteritehingute tõttu. Ning muidugi on Aasmäe hinnangul süüdi ka need töötajad, kes TEAsse üle jooksid ja autorid, kes andsid kirjastusele üle liialt vigaseid tekste.

Aasmäe kinnitab, et Eesti Entsüklopeediakirjastus tegeleb palgavõlgade kustutamisega. Möödunud aasta lõpus lubas ta Eesti Päevalehes, et maksab palgavõlad ära vabariigi aastapäevaks, 24. veebruariks. Ligikaudseil andmeil ulatub ettevõtte kogu palgavõlg vähemalt 1,5 miljoni kroonini, sest umbes 100 000 krooni ootavaid endisi töötajaid on 15 inimese ringis.

Kui Äripäev küsib, kas Aasmäe saab nimetada kasvõi ühe õnneliku inimese, kes selleks ajaks raha kätte sai, kehastub ta aga inimeste eraelu kaitsvaks lõviks. Ilma nende inimeste endi loata ei saa nimesid öelda. Neid kirjastuse töötajaid, kes aga Aasmäe kui sõnapidaja mehe kaitseks välja astuks, pole senini välja ilmunud.

Kirjastuse väikeaktsionär, diplomaat Toomas Tiivel usub, et veel kolm-neli aastat tagasi oleks saanud Eesti Entsüklopeediakirjastust hävingust päästa. Aasmäe kunagist suurt sõprust ja äkilist tüllipööramist akadeemik Anto Raukase ja Jüri Otiga kommenteerib ta: "Sinnamaani, kui ollakse kasulik, ollakse sõber, edasi pole oluline.“

Tiivel imestab, miks Aasmäele piiri panna ei suudetud. "Siin on aga küsimus, et kus oli siis nõukogu eesotsas Alvar Ildiga, kes on ärimees ja oma muudes ärides edukas olnud? Kui sulle ikka tundub, et midagi on valesti, no ütle siis midagi!"

Paljude Eesti Entsüklopeediakirjastuse inimestega isiklikult kokku puutunud ajalehe KesKus peatoimetaja, IRLi nimekirjas uude riigikogusse valitud Juku-Kalle Raid arvab, et Aasmäe vastane leer on moodustunud peamiselt vanemasse põlvkonda kuuluvate endiste töötajate nõukoguliku ellusuhtumise, tiheda konkurentsi ja inimliku kadeduse pinnalt.

"Ma ei taha kellegi tarkust kahtluse alla seada, aga 65-aastased inimesed võib-olla ei harju sellega ära, kuidas nüüd asjad käivad. Nad arvavad näiteks, et müügi ja promoga tegelemine on nõme," räägib Raid lisades, et tema teada puudus entsüklopeediakirjastusel ka korralik turundusplaan, kuid ilma selleta on raamatuäris praegusel ajal lihtne puusse panna.

Raid tunnistab, et on kuulnud jutte Aasmäe rahalistest kuritarvitustest, kuid ei suuda nende paikapidavust uskuda. "Ma olen seda kuulnud, aga samast puhvetist, kuhu enamik inimesi tõmbas (TEA Kirjastusest – toim). Aasmäe raha jaotamise printsiibid tekitasid tõesti paksu verd, kuid ma tean neid asju n-ö üldisemas plaanis, lähemalt ei ole ma uurinud."

Äriregistri andmetel lõppesid Hardo Aasmäe volitused Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhina 23. märtsil 2011. Selleks hetkeks on nõukogus vastutavatest isikutest alles vaid kinnisvaraärimees Alvar Ild, kes on samuti Aasmäega tülli pööranud. Kõik teised vastutajad, kes entsüklopeediakirjastuse juhi tegudele viimase hetkeni läbi sõrmede vaatasid, on uppuvalt laevalt tasapisi lahkunud…

Aasmäe ütleb, et tema volituste pikendamiseks tuleb kokku kutsuda aktsionäride üldkoosolek. Seda pole veel tehtud. Ta unustab aga märkida, et tegelikult polegi Eesti Entsüklopeediakirjastusele juhatuse liiget enam vaja, juhi küsimus on lahendatud. Ohjad on läinud ajutise pankrotihalduri Tiina Miti kätte.

Autor: Anne Oja, Silvia Kruusmaa