Epopõrand lubab värvide mängu

Tänases ehituspraktikas on kõige vastupidavam materjal epoksiid, millest muu hulgas valmistatakse ka laevu ja lennukeid.

Kuni üheksakümnendate alguseni seostus sõna "epo" ebameelivalt põlevkivilõhnalise ja katkise pruuni põrandaga, mida võis kohata paljudes asutustes. Nende põrandate hädad tulid nii materjali kui ka paigalduse kehvast kvaliteedist.

Saab loominguliselt dekoreerida. Nüüdisaegse tehnoloogiaga valmistatud epo- ja polüuretaankatted on kõik väga kergesti puhastatavad. Põrandatel pole vuuke, mis korjaks ja imaks mustust.

Seina ja põranda ühendust saab viimistleda ümara põrandaliistuga: see hõlbustab puhastamist ning takistab mustuse ja vee pääsemist seina ja põranda vahele. Kivistunud epo moodustab vee- ja õlikindla katte.

Epopõrandad on monoliitsed, seetõttu on soojapaisumine ja -kahanemine ühtlane, erinevalt rull- ja plaatmaterjalidest, mille puhul just vuugid jäävad nõrgaks kohaks - tekivad mikropraod, mille kaudu vesi pääseb katte alla ja rikub põranda. Kuna epo ei ole poorne, ei imendu vedelikud, õlid ja rasvad põranda sisse ja neid on võimalik maha pesta ka hiljem. Epopõrand kannatab välja kui tahes kange koostisega pesuained ja olmekeemia.

Põnev on, et epoksiidpõrandale saab anda esinduslikult dekoratiivse jume, kui kasutada terakivi hõõrdemassi, kus epoksiidvaiguga seotakse omavahel erineva suurusega liiva- või graniiditerad.

Terakivimassid jätavad põranda tegijale avara mänguruumi, võimaldades väga erinevaid mustreid. Varem oli selle kattematerjali miinuseks poorsus ja halb puhastatavus, nüüdsel ajal aga on võimalus täita kividevahelised poorid läbipaistva massiga ja muuta sellega terakivipõrandad kergesti puhastatavaks.

Epovaigud võimaldavad erinevat töötlust. Epoksiidvärvide, -lakkide, isevalguvate masside ja hõõrdemasside valmistamisel kasutatakse erinevaid epovaike. Epovärvid ja -lakid on kõige õhemad katted, mis sobivad viimistlusmaterjalina eriti ladudes, tööstushallides, garaažides, keldrites.

Eeliseks teiste tolmuvabade katete ees on epovärvi hea imendumisvõime betoonpinda.

Värvitud pinnad on vastupidavad, ei ima vett ega õli ja on hästi puhastatavad. Tulemuseks on hea tolmuvaba pind aastateks. Epoksiidiga töödeldud pinda on lihtne ja odav ka uuendada või vajadusel katta paksema massiga.

Isetasanduvaid epokatteid kasutatakse kohtades, kus on vajalik sile ja ühtlane pind ning tuleb taluda väga suurt mehhaanilist koormust.

Neid katteid kasutatakse tööstuspõrandate, laopindade katmiseks. Isetasanduvad epokatted on ideaalne valik ka hoonetes, millele on esitatud suured hügieeninõuded, nagu kauplused, koolid, haiglad jm.

Põranda paksus määrab löögitaluvuse. Väga suure temperatuurikoormusega põrandatele (näiteks toiduainetetööstuses), kus põrandaid tuleb puhastada kuuma vee ja auruga, sobivad eriti hästi just epoksiidipõhised hõõrdemassid. Kuna hõõrdemassi liivasisaldus on suur, soojuspaisumine aga väiksem, on see materjal omadustelt lähedane betoonile.

Hõõrdemassid taluvad hästi lööke ja muud tugevat mehhaanilist koormust. Neid on hea karestada ja sobivad seetõttu hästi kohtadesse, kus põrandatel on palju vett, õli ja rasva.

Hõõrdemassidega saab suurepärase tulemuse vanade põrandate renoveerimisel ning sellise põranda kasutusiga on väga pikk.

Kõik epokatted on hea koormustaluvusega tänu kruntepo imendumisele betoonpinda. Mida paksem on epo kiht, seda tugevam ja kauakestvam on põrand.

Tugevalt koormatavad põrandad peaksid olema vähemalt kahemillimeetrise epokattega. Hea löögitaluvuse annavad üle nelja millimeetri paksused epo- ja polüuretaankatted.

Epo- ja polüuretaankattega põranda plussideks on pikaajaline kestvus, asjaolu, et see on tolmu-, niiskus- ja kulumiskindel, monoliitne ja seejuures ka dekoratiivne. Mõnedes tööstusharudes on epopõrand ainus võimalik põrandalahendus.

Paigaldus nõuab kogenud meistri oskuseid. Epo- ja polüuretaankatete paigaldamine on kiire, pindade katmine võtab aega paar-kolm päeva, väiksemaid töid jõuab teha ühe päevaga.

Samas tähelepanu: kuna enamiku epotoodete paigaldusaeg on vaid kakskümmend kuni kolmkümmend minutit ning tuleb kasutada palju erinevaid komponente, siis vastava ettevalmistuseta tegutsema asudes võib lõpptulemus jääda oodatust kehvemaks või täielikult ebaõnnestuda.

Seetõttu on mõistlik tellida epopõrandate paigaldus ikkagi väljaõppinud meistritelt, seda enam, et tootja garantiid saavad edasi anda ainult selleks volitatud professionaalsed paigaldajad.

Epovaikude kõrvalharud on elastsed polüuretaanid, kiirkivistuvad akrüülid, antistaatilised massid, kemikaalidele vastupidavad spetsiaalmassid, dekoratiivpõrandakatted. Teades eri materjalide tehnilisi tingimusi ja nõudeid saame leida igale konkreetsele ruumile ja põrandale parima lahenduse.

Kulumis- ja löögikindel polüuretaan oli algselt mõeldud pehmetele ehk mängivatele pindadele, nagu asfalt, puit, spordiväljakute kummikate jne. Tänapäeval paigaldatakse polüuretaani ka betoonpindadele, kuid seda ei soovitata kasutada suure mehaanilise ja keemilise koormusega pindadel, sest tehniliste näitajate poolest polüuretaan ligi kaks korda nõrgem kui epo või akrüül.

Akrüül kivistub väga kiiresti ka madalatel temperatuuridel. Mõni tund pärast põranda valamist võib sellele juba peale astuda. Algselt kasutati akrüüli sellistes kohtades, kus oluline oli töö tegemise lühike ajalimiit või madal temperatuur, näiteks külmkamber. Tänapäeval kasutatakse akrüüli laialdaselt ka tavatingimustes. Akrüülmassi miinus on kiire kivistumine, mistõttu ei saavutata nii head naket betooniga kui epo või polüuretaani korral. Kuna paigaldamisel eraldub tugev lõhn, tuleb paigaldamisel kasutada respiraatoreid.

Autor: Raimo Randmäe