Investeerimisnõu kui surnud ring

Eksperimendi käigus selgus, et pankade investeerimisnõu praktiliselt ei erinegi, vahe tuli sisse kliendi riskitaluvuse hindamisel ja sobivate toodete pakkumisel, millele mõnel juhul lisandus ka pangatöötaja omapoolne müügitöö. Üllatusena selgus, et Euroopa Liidu direktiiviga määratud küsimustik erines pangati kui öö ja päev.

Näiteks selgitades LHVs enda investeerimissoovi koos tingimustega, öeldi kohe, et sedavõrd väikse riskiga teenuseid neil praktiliselt ei eksisteeri ja neil oleks pakkuda vaid tähtajalise hoiustamise võimalust, mille tootlus aga ei ületa inflatsiooni. Investori analüüsimisest polnud juttugi. Hoopis vastupidine olukord oli aga Swedbankis, kelle küsimustik oli erinevate hüpoteetiliste stsenaariumidega kujutlusvõimet vägagi stimuleeriv ning mis ainsana hindas kliendi psühholoogilist riskitaluvust.

SEB ja Sampo pealiskaudsemad. SEBs ja Sampos kestis nõustamine küll kauem, kuid küsimustik oli pealiskaudsem kuiSwedbanki oma. Nõustajad olid igati abivalmid, kuid nende kahe panga puhul ei pääsenud eraldi seisva finantstoote kaasamüümisest. SEB puhul läks juba alguses jutt pensionikogumise peale ning soovitati alustada kolmandasse sambasse investeerimist. Sampo puhul püüti mind värvata privaatpanganduse kliendiks, mille juurde käis tavapärane müügijutt selle eelistest.

Vahetu kontakt Nordeaga jäi üürikeseks. Sel päeval polnud panga peakontoris kedagi, kes oleks olnud valmis mind nõustama. Samuti ei paistnud panga küsimustik väga põhjalik olevat, kuid Nordea kommunikatsioonijuhi Jane-Liina Liivi sõnul tegeldakse kliendiga personaalselt ja protseduur on päris mahukas. See on aga probleem, millele on varemgi tähelepanu juhitud, kuna kohtumist meenutavat kirjalikku materjali on vähe ning lootma ei saa jääda vaid nõustaja mälule.

Lõppkokkuvõttes ei erinenud pankade antav investeerimisnõu olulisel määral. Antud tingimustele vastavalt soovitati raha paigutada kas madala riskiga investeerimishoiusesse või mõnda võlakirjafondi. Iseenesest paistab kõik õige, kuid millise riskantse investeerimisnõu eest Euroopa Komisjon siis hoiatas.

Uuringus ei peetud riskantsuse all silmas kehva likviidsust, vaid just investeeringu väärtusega seotud riske. Riskantseks peetud investeeringutest moodustasid lõviosa kinnisvarafondid või investeerimisfondid, mis sisaldasid näiteks aktsiaid ja reitinguta võlakirju. See aga muudab tavapärase inimese jaoks talle pakutava investeeringu riski hindamise ülimalt raskeks, kuna vastasel juhul peaks fondi varad luubiga üle käima ning uurima sadade, kui mitte tuhandete investeeringute seast, millised on kvaliteetsed ja millised rämpsväärtpaberid, ja nende alusel hindama konkreetse fondi väärtust. Töö, mille peaks pank inimese eest ära tegema.

Taas tagasi alguses - kvaliteet on kehv ja inimesed teavad liiga vähe. Lahendusena ei näegi muud varianti, kui et pangad peavad enda teenuste kvaliteeti parandama ning inimesed peavad enne pangakontorisse sisse jalutamist tegema piisavalt eeltööd. Panga tagantjärele kirumine on vaid enda meelelahutamine.

Investeerimisnõustamise küsimustikud ei ole Euroopa Liidus direktiiviga standardiseeritud. Reguleeritud on see, et investeerimisnõustaja peab sobiva teenuse osutamiseks saama enne kliendist ülevaate kolmest aspektist lähtuvalt. Esiteks kliendi teadmised ja oskused konkreetse teenusega seonduvalt, teiseks kliendi finantsvõimekus ja kolmandaks kliendi investeerimiseesmärgid. Iga finantsasutus otsustab ise, milliste küsimuste abil ta kõige paremini vastusteni jõuab. Investeerimisnõustamise korral on pangal kliendi ees hoolsus- ja lojaalsuskohustus, ebakohase nõuande korral võtab pank endale riski, et klient võib pöörduda kohtusse.