Energia merest

Eneken Laasme 06. aprill 2011, 00:00

"Kuna merel on peaaegu alati tuult, saab merelt kõige suurema varustuskindluse," loetleb teisi põhjusi Liisa Pakosta. "Võimalus ehitada korraga suurem tuulikupark teeb mere atraktiivseks ehituskeskkonnaks, vaatamata elektrivõrku ühendamise suurtele kuludele. Korraga suudetakse toota nii palju elektrit, et see katab ka taristu ehitamise kulud. Kuna Eesti rannikumeri on madal ja kindla põhjaga, pole meie vetesse nii hirmkallis ehitada."

Meretuulikul kasutustunde rohkem. Meretuulikuparkide rajamise peamisteks eelisteks on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõuniku Rasmus Ruuda sõnul suuremate võimsuste rajamine, millega saab alandada rajatava võimsuse ühikmaksumust, samuti oluliselt paremad ja ühtlasemad tuuletingimused, väiksemad keskkonnamõjud ja väiksem visuaalne mõju.

Merre ehitamine on ka arendaja jaoks turvalisem valik. "Maismaal on ikka nii, et kellelegi see kohe üldse ei meeldi ja nii võib lõpuks pikk arendustöö päädida teadmisega, et ehituseks luba ei saada," räägib Pakosta. "Lisaks on risk, et kui tuulikute negatiivne mõju ikkagi ilmneb, tuleb need enne plaanitud aega maha võtta. Merel on "naabririsk" oluliselt väiksem".

"Võttes arvesse maismaatuulikuparkide sarnase tehnoloogia- ja teenusepakkujate konkurentsiolukorra tekkimist lähima viie aasta jooksul, saab eeldada turusituatsioonis hindade märgatavat langemist," prognoosib Ruuda. "Tuulikuparkide puhul on ärilises mõttes tuulikupargi rajamise maksumusest palju suurema tundlikkusega nominaalvõimsuse kasutustundide arv, mis meretuulikuparkidel võib olla kuni kaks korda parem kui maismaatuulikuparkidel."

Meretuulikuparke on praeguseks rajatud suhteliselt vähe ning suurem enamus neist on kas piloot- või demonstratsioon-meretuulikupargid. 2010. aastal ehitati maismaale ca 30 MW, merre 0 MW. Viimase 4 aasta jooksul on aastas püstitatud ca 30-40 MW uusi võimsusi. Sarnast arengut on oodata ka järgmistel aastatel, kui maismaale kerkib veel mõnisada tuulegeneraatorit.

Kõik lähemate aastate projektid on maismaatuulepargid. Esimestest meretuuleparkidest võib rääkida 2015. aasta paiku, sest nende osas on vaja põhimõttelisi otsuseid planeeringute ja rahastamisskeemi osas. Taastusenergia tegevuskava järgi toetatakse meretuuleparke siis, kui selleks on võimalik kasutada välisrahastust.

Hinnanguliselt on meretuulikupargi rajamine kaks korda kallim maismaale tuulikupargi rajamisest. Suurem kulu on seoses vundamentidega, kaablivõrguga ja logistikaga. Meretuulikute enda maksumus on vaid veidi kallim maismaatuulikute omast.

Eriilmelised kasutegurid. Tuulikute ehitamine merre toob mitmeti tulu - võimaldab suurte ehitusprojektide käivitumist sadamates ja merel, võimaldab kohalikel omavalitsustel koos rannaalade planeeringuga arendada ka veealasid.

Meretuuleparkidest võidavad ka kalurid, sest tuulikuparkide ümbrus jäetakse laevaliiklusest ja muust inimtegevusest pärast ehitustööde lõppu suhteliselt puutumatuks ning kaladele tekib seeläbi rahulik tsoon, kus paljuneda. Lisaks saab Eesti riik meretuulikupargi hoonestusloa andmisel hoonestusloaga seonduva iga-aastase tasu - avaliku veekogu tuuleelektrijaamaga koormamisel on aastane hoonestustasu suurus seitse protsenti Eesti keskmise tootmismaa väärtusest lähtuvalt hinnast. See arvutatakse, lähtudes tuuleelektrijaama ehitisealusest pindalast.

Eestis tuuleparki omaval ettevõttel on võimalik müüa elektrit nii Eesti tarbijatele kui ka piiri taha. Juhul, kui tuulepargi investeeringuks kasutatakse Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivi kohast nn taastuvenergia statitistika ülekandmist riikide vahel, kus vähese taastuvenergia potentsiaaliga riigid investeerivad suuremat potentsiaali omavatesse riikidesse, siis Eesti tarbija taskust selle taastuvenergia puhul toetust ei tule.

Tuulise piirkonna eelis. Eestis ei ole maismaal eriti sobivaid kohti tuulikuparkideks. Pakosta arutab, et Eestis sobiks maismaatuulikud Ida-Virumaa tuhaväljadele, kus loodus ja keskkond on juba rikutud, end seal pole jällegi piisavalt tuult.

"Sisemaal, isegi kui oleks olemas sobiv ala ja planeeringuga saaks määratleda see ala tuulepargi rajamiseks, ei oleks seal tõenäoliselt tuuletingimused piisavad selleks, et tuulikupark oleks äriliselt otstarbekas ja konkurentsivõimeline," sõnab Ruuda.

"Seega on merre tuulikuparkide ehitamise kasu selles, et hoiame ära halva, säästame Eesti maismaapinda ja saari tuulikutest," arutleb Pakosta. "Meil on tuuleenergia kasutamiseks geograafiline eelis, elame üsna tuulises kandis. Tuumaenergia pole samuti taastuv loodusvara ja kui me hakkame ohtusid võrdlema, muutub pilt kiirenevalt tuuleenergia kasuks."

Tuul on loodusressurss, millel pole riiklikku ressursimaksu kehtestatud. "Praegu saavad kohalikud elanikud osa tuuleenergia müügitulust endale, kui soostuvad tuulikute ehitamisega oma kogukonna territooriumile," lisab Pakosta.

Madalsageduslik müra koos vibratsiooniga on inimestele üks häirivamaid, ebamugavamaid ja tervisele ohtlikumaid mürasid. Levinuimaks kaebuseks on peavalu. Madalsageduslikku müra pikemat perioodi talumise ja mitmete tervisehädade vahel on leitud seoseid.

Tervisekaitse seisukohalt on oluline lisaks heli tugevusele detsibellides ka selle sagedus hertsides.

Seega peaks tuulikud asuma elu- ja töökohtadest ning liikumise teedest nii kaugel, et müra jõuaks sumbuda ning varjusid ei oleks näha.

Tuulikumüra on võimalik Pakosta sõnul vähendada, kui tuuliku pöörlemisele seatakse piirangud (siis saab selle tuulikuga toota ka vastavalt vähem elektrit), näiteks lühendatakse tuuliku tööaega (öösiti labad ei liigu) või töö intensiivsust (vähendatakse maksimaalset pöörlemiskiirust).

Radikaalsemad lahendused päädivad tuulikute demonteerimisega. Teatud juhtudel võib tuuliku omanikul olla lihtsam inimese kolimine kinni maksta.

Mehhaanilistest inimese ehitatud müratõketest on madalsagedusliku müra puhul vähe abi, aitaksid suuremad mäed, aga neid Eestis pole.

Tuulikute tootmine areneb, iga uuem mudel on vähem müra tekitav. Mõnikord piisab ka ainult tuulikulabade väljavahetamisest - müra sõltub olulisel määral laba kujust.

Mida kõrgem on tuulik, seda suurem ja müratekitavam see on, ent kõrgusesse tõustes väheneb müra hulk all, inimese kõrvade kõrgusel. Samas pikenevad kõrgemate tuulikute valimisel varjude pikkused.

Müra inimeseni kandumist mõjutab ka õhu enda liikumine - näiteks on võimalik tuulikud programmeerida tööle selliselt, et kui tuule suund soosib müra kandumist elumajadeni, siis tuulikute töö peatub.

Kui tuulikuid ehitatakse hajaasustusaladele või merre ranniku lähedale, siis on erinevus vaikusega harjunud kohalike inimeste jaoks väga suur.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:09
Otsi:

Ava täpsem otsing