Teisipäev 17. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Liiga palju ruumi, et hästi käituda

Signe Sillasoo 06. aprill 2011, 00:00

Salli, ruuduliste pükste ja pikkade juustega kunstniku kuvand arhitektist on igand ja väär, arvab Ott Kadarik, professioon on pidevas muutumises.

"See, mida arhitekt oskama peab on tänapäeval üpris keeruline. Asjad on väga täpseks läinud, mistõttu on arhitektuur üheks täppisteaduseks muutunud, kuigi kunstnikupool ei saa selle juurest kuhugi kaduda. See on piiripealne maailm," märkis Kadarik.

Ainult visuaalselt efektsete majade aeg hakkab ümber saama. Pidevas muutumises ei saa kindlasti aga vastu väitele, et arhitektuur on tavavaataja jaoks pigem visuaalne kunst ja käib pildilise analüüsi kaudu. "See pildiline arhitektuur hakkab järjest rohkem läbi kukkuma," sõnas veendunult arhitekt Mihkel Tüür.

Tema sõnul on nii Eestis kui ka mujal suund sinnapoole, et sääraseid hooneid, mis on ainult fotogeenilised, tehakse vähem ja neid, millest esmapilgul ühtegi efektset pilti näiteks mõne ajakirja jaoks teha ei saa, aga kus on jube tore olla, mis töötavad hästi ja on inimestele mugavad, tuleb juurde. Sama meelt on Kadarik.

Maja-nagu-maakera-tüüpi hooneid, mis palju kunstiteadlasi kokku meelitavad, ent mis ruumiliselt suurt midagi ei paku või on kasutajate jaoks ebamugavad, näeb nii Eesti kui ka teiste riikide linnapildis Ott Kadariku kinnitusel üha vähem.

"Kui maja ruumides pole valgust, inimestel on halb seal tööd teha, olgugi et maja on ülikõva, ületab mitme ajastu piire, siis seal kuskil on ikkagi viga. Sama kehtib siis, kui seda on tohutu kallis üleval pidada või see tuleb mingitest x-materjalidest kokku ehitada, et see püsti jääks. Selline asi hakkab vaikselt kaduma, ma arvan. Eks mõnda aega siin Eestis taotakse ikka seda rauda, aga mujal mõeldakse juba järgmisel tasandil," lisas Kadarik.

Standardid ja normid piiravad loomingulist vabadust. Üks, mis on aga tervele Euroopale ühine, on standardite ja reeglite kogum.

"Üha karmimaks on läinud see, kuidas kõik joonised peavad vastama mingitele standarditele, normidele ja reeglitele. Sisuliselt ongi see töö lõpuks reeglite kogum. Vabadust jääb kogu aeg vähemaks," toonitas Tüür. Ruum, milles toimetada tuleb, on Euroopa normid ja keskkonnareeglistik. "Copy-paste'iga on need kõik siia maandatud," sõnas ta.

Arhitektuuri ja keskkonnaalaseid teadmisi napib. Peale reeglite on määrav raha. "Ehitus on nii konservatiivne sektor, mis tõmbab iseenda väga jõhkralt paika. Kui mingi asja eelarve läheb lõhki, siis seda lihtsalt ei tule ja see tuleb ümber teha," selgitas Tüür.

"Aga selleks, et asja huvitavalt teha, ei tule seda alati kallilt teha. See peab lihtsalt olema sellisel viisil huvitavaks tehtud, et ei ajaks ehitust kallimaks. Küsimus on selles, kas see on ehituslikult lihtne või keeruline. Ruumiliselt võib ta olla keeruline aga ehituslikult väga lihtne, selline variant on alati väga hea," toonitas Tüür ja sõnas, et raha ja reeglite kogum ei takista õnneks mõttel vabalt lennata lasta.

Peake normiraamatu sõltub arhitektuuripoliitikas Kadariku ja Tüüri sõnul palju ka riigist endast ja selle arengutasemest.

"Mujal suhtutakse arhitektuuri teisiti kui meil. Inimesed teavad sellest hulga rohkem, see algab maast madalast. Koolis tutvuvad inimesed põhjalikult selliste teemadega nagu kultuur ja kunst, nad saavad asjakohast haridust ning peaaegu kõik inimesed tunnetavad oma seost selle keskkonna ja linnaga. Meil on see asi siiani puudu. See on mingite inimeste hobiline tegevus," toonitas Ott Kadarik.

Oluline on Tüüri sõnul aru saada, mis on üldse keskkond - et see ei ole ainult roheline, vaid ka tehiskeskkond. Keskkonnaministeerium ja nende õigusaktid kirjeldavad keskkonda enamasti kui looduskeskkonda, heal juhul tegeletakse veel prügiprobleemi ja saastatusega.

Elukeskkond mõjutab, kes me inimestena oleme. Meeste sõnul võiks Eestis keskkonnateemalist diskussiooni tunduvalt rohkem toimuda. "Keskkond mõjutab inimest totaalselt, seda kuidas inimene käitub. Nõmmel või Lasnamäel elades muudab elukeskkond inimesi erinevalt," on Kadarik kindel.

"Minu abikaasa, Tokyost pärit jaapanlanna, ütleb, et meil on nii palju ruumi, me võime halvasti käituda," märkis ta.

"Sellest tähelepanekust saab alles siis aru, kui minna sinna, kus inimesed on nagu pliiatsid pinalis, aga neil on ometi parem koos olla. Neil ei ole seda ruumi, et saaks teistega halvati käituda, matslikult toimetada või bussis haiseda, see ei ole selles ühiskonnas aktsepteeritav ja tänu sellele ei toimita nii," rääkis Kadarik keskkonna ja inimeste vaheliste suhete olulisuse mõistmisest ja hariduse vajalikkusest.

Nii nagu paljudes teistes eluvaldkondades on ka arhitektuuris ja ehituses võetud suund loodussäästlike lahenduste poole - ometi ei ole kõik, mis hiilgab, kuld ja kõik, mis on põhust, ökoloogiline.

"Minu meelest on täiesti vale see arusaam, et kõik, mis on põhust või savist valmistatud, on kohe ökoloogiline," sõnas Ott Kadarik. "Oluline on see, mis tehakse ära suures ja ruumilises mõõtkavas. Seda võib teha kallitest materjalidest või samas ka täiesti tavalistest," toonitas ta.

Ökoloogiliselt mõistlikud lahendused algavad põhjalikust ruumianalüüsist: kus maja asub, kelle jaoks see on mõeldud ja kuidas see ümbruse ja maailmaga suhestub.

Lisaks pööratakse nii Tüüri kui ka Kadariku sõnul väga vähe tähelepanu hoonete üldisele elueale, eluea jooksul tarbitud ressurssidele või hilisemale hoone utiliseerimisele .

"Majanduskriisi tingimustes korraldatakse meil siin riigihange odavaima pakkumise peale. Järgmine hange tehakse odavaima ehituse peale. Ja see hoone eluea jooksul kulutatud ressurss võiks olla kolmas hange," toonitas Mihkel Tüür.

"Kui keskmiselt 20% ressurssidest kulub hoone ehitamise peale, siis 80% kulub selle käitamise peale. 0,05% kogu sellest ressursist kulub ehk projekteerimisele. Samas on projekteerimise käigus võimalik seda 80% märkimisväärselt muuta," täpsustas Tüür.

Tegelikult võiks Mihkel Tüüri hinnangul kogu see kulude jaotumine olla kindlaks määratud 50 aasta peale. Aga eks arhitektid ise ka õpivad veel Tüüri sõnul säärast analüüsimist: "See on suhteliselt uus süsteem kõigi jaoks," mainis ta.

"Mulle tundub, et vanade majade renoveerimine ja uut moodi tööle panemine on samavõrd intrigeerivad kui lihtsalt uue maja loomine. Võtame näiteks tavalise Mustamäe paneelmaja soojustamise - kui seal vähegi mõelda rõdude või seina tüübi peale, siis keskkondlik mõju on üüratult suur," rõhutas arhitekt.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:09
Otsi:

Ava täpsem otsing